Eestlased teel Austraaliasse: Osaka lennujaam asub omaette eraldatud saarel linnast väljas, linna me oma jalga tõsta ei saanud
Tegin pisikese külastuse ka Tallinna Seewaldisse ehk teisisõnu, külastasin hullumaja. Ärge muretsege, mul ei ole midagi viga, lihtsalt olude sunnil sõdides pikemat aega Eesti Kaitseressursside Ametiga olin kohustatud seda etappi läbima. Sellest aga pikemalt juba uues raamatus (Chris kirjutab oma Austraalia seiklustest paralleelselt Noorte hääle reisiblogiga ka raamatut -toim.).
Meie kauaoodatud teekond algas varahommikul kella kaheksa ajal. Alustasime sõitu Järvamaalt Tallinna suunas. Kaasa võtsime kohvri ja kaks seljakotti. Lihtne. Meie esialgne plaan minna hoopis kahe suure matkakotiga, vedas kahjuks alt. Sadamas jätsime hüvasti pereliikmetega, keda selleks korraks oli Chel’i ema ja minu sõber Mihkel. Ütlen ausalt, et mul pole vähimatki kurbustunnet sisimas, Chel aga see-eest tundis end seest natukene rohkem õõnestatud olevat ja loomulikult tütarlastele kohaselt poetas ka paar pisarat ning vaikis mõnda aega. Võttis aja maha ja oli omas mullis.
Laevasõit on meeletult igav tegevus. Otsustasime olla laevatekil ja vaadata, kuidas Tallinn meist maha jääb. Tegime jäädvustamiseks ka mõned pildid ja mängisime Hiina turakat. Panime end tegelikult üsna õhukeselt riidesse, sest eeldasime, et Jaapanis on soe, Austraaliast rääkimata. Soe seda enam, kui Jaapanis me suure tõenäosusega lennujaamast ei lahku. Ning Soome kliima elab üle.
Laevalt maha tulles ootas meid tõsisem retk. Kuna me oleme mõlemad Soome kohalt võhikud, siis ei olnud meil aimugi, kuidas ja mis. Õnneks olin saanud eelnevalt informatsiooni sõbralt ja üks sõbranna oli samuti valmis meid aitama. Soomest tulime maha Länsisatamas. Sealt astusime õue ja ostsime piletiaparaadist omale regionaalpileti, mis maksis 4.50 eurot ja oli sobiv sõitmiseks sõltumata transpordivahendist Helsingis ja Vantaal. Istusime trammile number 9 ja sõitsime mõned peatused edasi. Trammis sattusime kohe ka küsitlusohvriks, kus üks noorem tütarlaps küsitles sadamast tulnud reisijaid. Trammilt maha tulles jalutasime oma paar minutit, kuni jõudsime rongijaama. Rongijaama ees aga tulid tsiviilisikud meilt raha sisse nõudma, küsijaks oli umbes meievanune tütarlaps, kihvt!
Rongijaama eest istusime bussile 615. See viis meid otse Vantaa lennujaama. Sõit kestis umbes 40 minutit ja oli üsna rahulik, pidades silmas, et me ei muretsenud, kas me jõuame või ei — teadsime, et jõuame. Lennujaamas avastasin enda jaoks aga midagi uut. Me pidime end ise check-in’ma. Pärast seda saime minna pagasi loovutamisse ja meile ulatati pardakaardid. Sellele järgnes turvakontroll, kus me seekord ühegi ebaseadusliku asjaga vahele ei jäänud.
Esimene lend oli Helsingi-Osaka, me olime esimesed oma värava juures, sest seal lennujaamas ei ole lihtsalt mitte midagi teha. Me olime sisuliselt ainukesed valged lennukis, kõik teised reisijad olid aga jaapanlased. Lennukis pakuti meile süüa nii õhtul kui ka hommikul. Ausalt, see õhtune toit oli jube. Riis kanaga meenutas pigem kõike muud kui seda, mis ta tegelikult oli. Tühja kõhu korral olin sunnitud selle vägisi endale sisse pressima. Lennukis magada ei saanud, see oli pea võimatu. Lend kestis peaaegu kümme tundi ja oli üsna kurnav.
Osakas maandudes suunati meid koheselt Transfer-lennule, kus oleme nüüdseks olnud juba üle seitsme tunni ning meil on jäänud veel olla siin umbes 3 tundi, enne kui meid lastakse pardale. Lennujaam on suur ja suurem osa liiklusest oma värava juurde leiab aset rongidega. Osaka linnast nii palju, et lennuvälja maast laeni vaateaknad on suunatud küll linna suunas, aga meid lahutab üks suur veekogu ja meeletult pikk sild. Ehk siis Osaka lennujaam asub omaette eraldatud saarel linnast väljas. Linna me oma jalga tõsta ei saanud.
Siin lennujaamas oli ka omalaadne kohake, mis meenutas puhkeruumi. Kümne euro eest sai omale võtta privaattoa, käia pesemas, nautida massaažitooli ja juua tasuta jooke. Jätsime selle vahele ja leidsime nurgatagused lamamistoolid väga imelikust ja meeldivalt pehmest materialist. Lükkasime need kokku ning magasime natukene alla nelja tunni. Oleme väsinud ja meie õnneks ootab meid veel üks seitsme tunnine lend ees.
