Vahetult mõned päevad pärast farmi töö lõppu, olime otsustanud et lahkume nii kiiresti kui võimalik. Oleme juba pikemat aega mõlemad tundnud, et selline elu seal koha peal ajab meid hulluks ja Austraalia nägemine ei tule kõne allagi. Siiani oli meid kinni hoidnud GoPro Hero3+ kaamera tellimine, kuid leidsime ehk läbi õnne Cairns linnast koha, kus oli piisavalt hea pakkumine ning otsustasime tellimise unustada ja soetada endale kaamera juba varem.

Etterutates võib öelda nii palju, et GoPro kaamerat kasutatakse üldiselt ekstreemspordi puhul, kuid loomulikult saab seda kasutada ka teistes tegevustes. Eestis jätkan GoPro kasutamist downhill ratta sõitmise juures ning Chel saab näiteks kasvõi filmida enda aiakujundustega seotud töid. Hetkel, siin Austraalias, kasutame GoPro kaamerat lisaks telefonile jäädvustamaks pilte ja ilusaid kaadreid sellest, mis meile tee peale jääb. Oleme selle ostuga äärmiselt rahul.


Mareebast lahkudes meie esimeseks sihtpunktiks sai Kuranda, mis on küla vihmametsas. Pärast mõne kilomeetri sõitmist, lakkas auto töötamast ning olime sunnitud jääma tee äärde. Õnneks saime me kätte meie Austraalia „isa“ Franki, kes kohale sõitis ja asjad korda ajas ning olime pärast seda võimelised taas jätkama.

Jätsime suurema turistiringi seal külas tegemata, jättes kõrvale rongiga sõitmise ja Skyrailiga (köisraudteega - toim.) mööda taevalaotust liuglemise, kuid tegime ära enda kaua oodatud Butterfly Sanctuary ehk liblikate maja külastuse. Liblikad on äärmiselt ilusad ja armsad olendid ning tunduvad väga puhtad ja täis armastust.

Liblikate maja meenutas natukene botaanikaaeda, sest seal oli äärmiselt niiske. Kuid lahe oli vaadata, kuidas sajad erinevad liblikad lihtsalt ringi lendlevad ning aeg-ajalt ka inimeste, kaasa arvatud meie peale maanduvad, eeldades et me oleme lilled. Nägime ära ka kõige ilusama liblika, nimega Ulysses, kellel on helesinist värvi ja mustade äärtega tiivad. Valisime liblikate maja, sest Chel on lummatud liblikatest ning mulle endale meeldivad need olendid samamoodi äärmiselt palju. Meeldivuse puhul on kindlasti rolli mänginud kogu meie reis ja Austraalia loodus, sest siinsed liblikad on väga suured.


Pärast Kurandat panime autole hääled sisse ning võtsime suuna Milla Millasse, mis on küla udu sees. Enda esimese öö veetsime Milla Milla väikese linnakese avaliku tualeti ees parkides. Austraalias on alanud vist hiline vihmahooaeg ning parim viis kuivaks jääda ja soojas olla, on ööbida autos. Loomulikult, saab ka minna hotelli või hostelisse, kuid raha kokkuhoiu eesmärgil ning reisimälestuste huvitavamaks tegemiseks, on kihvtim elada autos!


Hommikul ärgates, sõitsime mööda Milla Milla küla lähedal asuvaid koskesid. Pärast kose vaatlemist ja pildistamist, suundusime mööda rannikut veelgi allapoole ning avastasime end kohast nimega Paronella Park. Paronella Park on ehitatud ühe hispaanlasest mehe Jose ja tema perekonna poolt nende endi kätega. Mees oli olnud oma eluaastatel elukutseline pagar, kuid oskas ometi viia täide enda unistuse ja luua endale unistuste park koos lossiga.

Loss iseenesest ei ole vist õige sõna, pigem oli tegemist hoonetega, milles kunagi elati ja need samad hooned seal pargis meenutasid väga Inkade ja Maiade templeid ning arhitektuuri. Paronella Park oli rajatud suure kose äärde ning kogu parki kattis vihmamets. Pargis oli näha erinevaid taimi, näha maailma ühtesid suurimaid puid, Kauri puid, millest oli ehitatud sinna allee. Kauri puudest ehitatud allee viis armastuse tunnelisse, mis oli ehitatud Jose poolt andmaks noortele paaridele võimaluse hiilida mõnda vaiksemasse kohta ning nautida teineteise seltsi.

Tunnel, nii nagu ka ülejäänud park, oli palju kannatada saanud ning paljud hooned olid vaid varemetes, kuid ometi enamjaolt ühes tükis. Meid viidi tunnelisse ning näidati lae all kobaras rippuvaid ja teineteist soojendavaid nahkhiiri. Nad olid väga armsad! Parki on keeruline kirjeldada, soovitan inimestel seda natukene googeldada, kui soovivad saada lisainformatsiooni, et kus ja mis.


Öö veetsime Paronella pargi karavanipargis, kus saab ööbida nii majas, kämpingus kui auto jaoks ettenähtud muruplatsil. Meie Cheliga valisime muruplatsi.


Hommikul saime veel korra visata pilgu pargile ja toita seal samas pargis kilpkonni ja mingisuguseid kalu, võib-olla olid need ahvenad – vähemasti olid need kalad ahvenate sarnased. Pärast seda sõitsime läbi ka Mission Beachilt, mis peaks olema surfiinimestele väga meelepärane koht. Kuid kohale jõudes, kahjuks olime sunnitud pettuma, sest rand oli reostatud ja paistis nagu seda oleks tabanud tsüklon.


Kell oli vähe ning otsustasime edasi Townsville poole sõita, kus meid ootas HQ Reef Aquarium. See on maailma üks suurimaid, kui mitte suurim koralliakvaarium, kus saab näha samu kalu ja koralle, mida päris Reefil sukeldudes või snorgeldades. Kuna mina ei oska kahjuks lapsepõlvetrauma tõttu ujuda ja Chelile ei meeldi sügav põhi, sest ta ei usalda ookeani, siis leidsime et seesama akvaarium on meie jaoks hea variant, et vähemasti midagi näha.


Teel Towsnville’i nägime teeviidet, mis näitas Austraalia kõrgeima langusega kosele. Tekkis mõte seda külastada, kuid kui mõistsime, et sinna sõitmine võtab edasi-tagasi natukene üle tunni, siis loobusime. Olime sõitnud vaid mõned kilomeetrid maanteel Townsville suunas, kui mõistsime, et see kosk kummitab meid mõlemaid endiselt. Kell oli veel vähe ning otsustasime, et soovime seda siiski näha. Tee peal kohtasime asfaldil lamavaid lehmasid, kes ei suvatsenud end isegi mitte signaali peale liigutada. Lisaks lehmadele, olid seal maas ka lehmade poolt maha jäetud väljaheidete hunnikud, millest Chel lustakalt läbi sõitis.

Mida lähemale jõudsime koseni viiva teeni, seda järsemaks muutus rada ja viimaks leidsime end autoga mööda mäge üles sõitmas. Mingil hetkel otsustas auto hakata tossama ja parkisime auto tee äärde ning jätkasime jala. Jätkasime jala oma kolmkümmend minutit kuni avastasime sildi, mis näitas veel kümmet kilomeetrit koseni.

Milline ebaõnnestumine! Alustasime tagasi auto juurde kõndimist, sest oleksime koseni veel mitu tundi kõndinud, kuid selleks ajaks oleks juba pime olnud. Austraalias pimedus ja pimedus veel vihmametsas ei ole naljaasi, päris hirmus! Õnneks sõitis meist mööda üks pisikene auto, milles istusid kaks Kanada noort Greg ja Rihanna, kes meile küüti pakkusid. Kuna nende auto oli väga väikene ja tagumised istmed tulvil nende isiklikest asjadest, olime sunnitud Cheliga lebama nende asjade peal, jalad pakiruumist välja rippumas ja niimoodi kümme kilomeetrit – aga vähemasti nägime kose ära.


Austraalia kõrgeim kosk oli 268 meetrit kõrge ja see vaade tasus ennast tegelikult lõpuks ära, seiklus missugune! Teel tagasi ootas meid tee peal ühe silla juures pisikene üleujutus, mille me ilusti ja turvaliselt läbisime ning enda reisi Townsville suunas jätkasime.

Townsville linn ise pakkus kohati väga Helsingi sarnaseid sadamapiirkondi ja huvitavaid kivikaljudele rajatud elurajoone, mis meenutasid Hispaaniat. Nii naljakas, kui see ka ei oleks, siis pidime natukene muserdunud nägudega lahkuma ka HQ Reef Aquarium hoonest.

Esiteks oli see äärmiselt pisikene ning ekskursioonid ja vaatamisvõimalused, oleksid saanud olla võimsamad. Chel pettus eelkõige selle tõttu, et korallid ja kalad, mida akvaariumis näidati, ei olnud nii värvilised kui piltidel nähtud vee-elu. Kas tõesti päris Reef erineb akvaariumist nii palju? Või piltidel näidatud korallid ja helesinise veega ookean on kõigest Photoshop’iga valmistatud müügitrikk? Pole veel aru saanud, kuid kahjuks ei olnud see kogemus just kõige vapustavam, aga mis tehtud see nähtud. Lisaks saime katsuda meritähte ja näha esimest korda ka merihobu.


Peale akvaariumikülastust, olime sunnitud autoga töökotta sõitma, sest auto mootor oli endiselt liiga tuline, sõltumata selle pikaajalisest seismisest autoparklas. Töökojas selgus, et oli vaja ära vahetada auto radiaatorikork ning olime taas minekuks valmis. Karm, kui autodest mitte midagi ei tea, vahel on väga keeruline sedasi olukorda hinnata.

Öösel magasime maanteel puhkekohale viidanud parklas, milles oli ka silt, kus hoiatati trahvi teha kui siin ööbida. Sõltumata hoiatusest, jäime me siiski magama. Mäletan, et nägin uniste silmadega öösel unesegasena ka politseiautot meie kõrvalt mööda sõitmas, kuid trahvi me ei saanud – ehk vedas.


Hommikul startisime Aerlie Beach suunas, mida kiidetakse väga palju. Tõepoolest Aerlie Beach linnaosa, või väike linn oli väga ilus koht, kus elada. Veetsime mõned varahommikused tunnid Aerlie Beachil ja sõime ranna ääres hommikust. Proovime endiselt süüa palju puuvilju ning olla toortoitlased, kuid vahel olen sunnitud tarbima ka midagi muud tahkemat, sest keha ei ole veel nii harjunud. Olen hakanud kiivisid koos koorega sööma, sest nii saab kätte rohkem vitamiine ning tuleb tõdeda, et mulle isegi meeldib. See komme on tekkinud Austraalias olles.


Pärast Aerlie Beachi jõudsime linna nimega Mackay, kus külastasime orhideedemaja, mida Chel mulle tungival soovil peale surus. Tegelikult oli see äärmiselt ilus maja, täis erinevaid orhideesid ja meil on hea meel, et leidsime aega selle külastamiseks.


Hoiatame ka lugejaid, et meie ettevõtmised on alati ja jäädavalt ka edaspidi võimalikult palju seotud looduse, parkide, taimedega ning teistsuguste loomadega, mida suudame tee peal kohata. Me püüame kogeda ja näha võimalikult palju asju, mis meile tõepoolest huvi pakuvad, mitte neid, mida teised backpackerid või informatsiooni allikate jagajad sinisilmselt soovitavad.