Pole “normaalne” olla homoseksulaane või omada homoseksuaalseid tundeid.

On huvitav ära märkida, et paarsada aastat tagasi peeti vasakukäelisust märgiks, et inimene on kas nõid või vähemalt kurjast vaimust vaevatud. Nõia-foobia ei valinud vahendeid: inimesi piinati ja tapeti üksnes seetõttu, et nende vasak käsi oli osavam kui parem. Praegusel hetkel tundub selline käitumine lihtsalt naeruväärne, aga inimesed muutuvad äärmuslikeks, kui nad kardavad. Järgmised generatsioonid vaatavad meie peale samasuguse hämmastusega, kuuldes millist viha ja hirmu 21.sajandi inimesed endas homoseksuaalide vastu kandsid. “Normaalne” on ajas muutuv.

Teadlased on avastanud homoseksuaalset käitumist paljudes liikides, homoseksuaale leidub läbi ajaloo kuni tänapäevani igas kultuuris… kui homoseksualism pole loomulik — miks on see olnud elusolendite saatjaks juba aegade algusest?

Homoseksualism on haigus.
Inimese emotsionaalne ja seksuaalne orientatsioon kujunevad välja juba väga varases eas. Paljud eksperdid on arvamusel et juba lapse sünnihetkel, kuid levinuma veendumuse kohaselt kindlasti viiendaks eluaastaks. Sel juhul peaks see olema ju nakkus vanematelt?
Psühholoogid on veendunud, et homoseksuaalsusega ei kaasne mitte mingisuguseid vaimseid haigusi (vähemalt mitte rohkem kui heteroseksuaalsusega). Hoopiski oma homoseksuaalsete tunnete allasurumine ja heteroseksuaalne-olemise teesklemine põhjustavad madalat enesehinnangut, mis omakorda võib põhjustada tõsist psühholoogilist kahju.

Haigusteks võib nimetada zoofiiliat või pedofiiliat, juba seetõttu, et üks osapool on sellisesse vahekorda lihtsalt tugevama jõuga sunnitud. Homoseksuaalne suhe on aga kahe täiskasvanud inimese mõlemapoolne soov ja tahmine.

See on vastik.
Kas te olete kunagi näinud kuidas vorsti tehakse? Kes on, teab et see pole sugugi meeldiv vaatepilt… võiks öelda, et lausa jälestusväärne.
Ühiskonnas on palju asju, mis tunduvad ühele või teisele vastikud, kuid üksnes seetõttu ei saa neid ju kuritegudeks kuulutada.

Jumal on homoseksuaalsuse vastu.
Iseenesest on see religioosne argument ja sellele edukalt vastu vaielda ei õnnestu. Küll aga saan öelda, et tänapäeval on valdavalt kirik ja riik kaks ise asja. Homoseksualismiga võivad küll inimesed Piibiliga vastuollu astuda, kuid riiklike seadustega mitte. Riik oma seadustega aga kipub ülim olevat.

Homoseksuaalid ei anna ühiskonnale mitte midagi.
Ajalugu teab rääkida vastupidist: gayd, lesbid ja bi-seksuaalid on maailmale loendamatul arvul väärtusi juurde lisanud. Platon, Leonardo da Vinci, Julius Caesar, Gertrude Stein, Michelangelo, Pjotr Tshaikovski, William Somerset Maugham, Alexander Suur, T. E. Lawrence, Truman Capote, Bessie Smith, Alice B. Toklas, Oscar Wilde, James Baldwin, Jean Cocteau, Gianni Versace on vaid mõned nimed.

Ka tänapäeval on paljud kuulsad ja mõjuvõimsad isikud omasooiharad, kuid enamus neist varjab oma eraelu, kartes sallimatust ja viha. Kes meist siis näiteks ei oleks kuulnud 2000.aastal lahku läinud näitlejannadepaarist Ellen DeGeneres’ist ja Anne Heche’ist?

Argumente homoseksualismi poolt ja vastu leiab muidugi veel sadu, kuid ehk andsid needki mõtteainet… äkki suudaksime kasvõi veidi tolerantsemad olla?