"Eksamitulemus ei ole nii tähtis kui kogu töö, mis tehtud, eksam on vaid oma võimete formaalne kirjapanek"

 (1)
Eesti keele riigieksam
Eesti keele riigieksamFoto: Rauno Volmar

Aprillikuu viimasel kolmapäeval möödusin ka mina ühest tähtsast verstapostist, nagu nimetas seda meie uus haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski. Nimelt sooritasin 12. klassi ühe lõppkatsumustest — riiklikku eesti keele eksami.

Uus süsteem, kus eksami edukaks sooritamiseks vajab õpilane vaid ühte punkti, süstis minusse veidi ükskõiksust eksami suhtes, kuid siiski mõistan, et see süsteem on õiglane ja üle-üldse ei ole vahet, kas latiks on 1 punkt või 50 punkti, sest õpitakse ikkagi iseenda jaoks ja sama käib ka eksamil punktide kogumise kohta — sa teed seda enda ja oma tuleviku tarvis. 

Valmistusin eksamiks hoolikalt: vaatasin üle eelmisel päeval loetud kirjandusteosed, millest saaks paar head näidet tuua, et nendega kirjandit veidi rikastada. Sirvisin lühikokkuvõtteid ning jätsin meelde paar kõlavat ja sügavmõttelist tsitaati. Kaksteist aastat tööd oli selja taga ja nüüd tuli oma tarkust ja oskusi rakendada.

Hommikul ärkasin varem üles ja tegin väikese jalutuskäigu värskes õhus, et oma aju samuti töölainele seada. Võtnud kaasa glükoositablette ja palju muud magusat nii-öelda “ajutoitu” ning vaadanud oma eilsed märkmed veel viimast korda üle, olingi valmis.

Korra järgi oli eksamisaalis ka vaatleja, kes kontrollis kõigi isikuttõendavaid dokumente ning samuti ka aineõpetajad ja direktor. Õnneks oli meie vaatleja rollis olev isik üsna mõistlik härra ja ei hakanud kõike peensusteni kontrollima.

Seotud lood:

Kuulanud ära uue haridus- ja teadusministri kõne, jäi mulle pähe ketrama mõttetera: “Olete õppinud õppima — see ongi kõige tähtsam!” Tõepoolest, eksamitulemus ei ole nii tähtis kui kogu töö, mis me, praegused abituriendid, oleme teinud need kaksteist aastat. Eksam on vaid oma võimete formaalne kirjapanek. Isegi kui ma peaksin saama eksamil ühe punkti, siis ei takista see mind tegemast, mida ma tõeliselt soovin. Ma oskan õppida ja ma oskan ka teha, mida vaja, et saada mida soovin. Kas see ei ole siis kooli peamine eesmärk — avada noorte silmad ja innustada neid õppima.

Kuus tundi järjest loominguliselt kirjatüki kallal töötada sarnaneb mõne kirjaniku päevaplaaniga, tõtt-öelda on see üsna rängavõitu. Eesti keele eksami esimene osa oli tekstist vastuste välja lugemine ja saadud teabe põhjal lühivastuste(50-100 sõna) vormistamine. Tuleb öelda, et minu arvates oli see ülesanne üsna krõbe, kuid suutsin kuidagi “selle pähkli siiski katki hammustada”. Minu arvates olid mõned küsimused veidi segadusse ajavad ja üks isegi kahetimõistetav.

Kirjandi teema sai valida nelja variandi seast. Teemad ei olnud küll väga keerulised ning iga teema kohta oleks igaüks midagi vast ikka pastakast välja võlunud, kuid siiski mitte sellised, mida ma oma tsitaatide ja raamatu näidetega ootasin.

Peale eksamitöö ära viimist said kõik täita tagasiside lehe. Täites tuli mulle paar enda arvates üsna arvestatavat ideed.

1) Eksam arvutil: Kuna sõnade arv on kirjandi juures üsna tähtis faktor ja  infotehnoloogia on kõige kiiremini arenev valdkond tänapäeva maailmas, võiks need kaks vahest kuidagi siduda. E-riik nagu me oleme. Palju mugavam ja muretum oleks kirjutada, kui tead täpselt palju hetkel sõnu on.

2) Paus: Eksamil võiks kahe osa (tekstist arusaamine & kirjand) vahel olla väike vaheaeg. Vähemalt selline, mil saaks midagi hamba alla. Kuus tundi järjest vee ja šokolaadi peal elada on päris karm.