Eksperiment: Kuidas Tallinnas varastatud jalgratast tagasi saada!

 (66)
Eksperiment: Kuidas Tallinnas varastatud jalgratast tagasi saada!
Foto: Ilmar Saabas

Jalgrattavargused meie pealinnas igapäevane mure ja selle ohvriks jäi ka ajakirjanik, kelle velosipeed varastati aprilli lõpul Kuku klubi eest Vabaduse väljakult, kirjutab Nelli Teataja.
Ohver otsustas politseiga n-ö võidu joosta ehk varastatu ise tagasi saada.

"Kohapeal rakendasin silmapilkselt plaani A ehk helistasin numbrile 110. „Tulge homme Kolde tänavale ja kirjutage avaldus,“ oli kõik, mida mulle pisut tüdinenud häälega mainitud numbri tagant öeldi.
Paar päeva hiljem (alati pole aega vajalikku kohta minna), kesklinna politseijaoskonnas, paluti mul oodata. Kui oli möödunud 20 minutit, selgitati mulle teenindava leti tagant, et avalduse võib ka meilitsi teha ning anti meiliaadress.
Kodust saatsin mainitud aadressile oma rattapassi koopia ja kirjelduse toimunud sündmusest, selle ajast ja kohast."

Uurija asus uurima
"Möödus veel portsuke päevi ja lõpuks võttis minuga uurija ühendust. Ta kutsus mind Kolde puiesteele ütlusi andma. Seega osutus minu e-politseiga suhtlemine ikkagi mõttetuks.
Sõitsin jälle jaoskonda ning kohtusin inimesega, kelle ülesandeks oli minu sõiduvahend üles leida. Uurija istus arvuti taha ning nõudis minult isikuttõendavat dokumenti. Ulatasin talle oma autojuhiloa ja algaski uurimine."

"Politseinik vaatas minu dokumenti, mind, arvutit, printerit toanurgas, klõbistas klaviatuuri ning kortsutas tähtsalt kulmu. Minutid tiksusid, jõevett voolas suurel hulgal mere poole. Äkitselt nõudis uurija selgitust: „Kas sinu juhiloa peal on see number sinu isikukood?“. Sel hetkel taipasin, et plaan A ei pruugi minu ratast tagasi tuua.
Lisaks sain teada, et Vabaduse väljakul ei olegi kaamerat, mis varastamise episoodi oleks salvestanud. Näitasin uurijale kätte oma isikukoodi ning lahkusin politseimajast kurbade mõtetega."

Pandimaju nagu liivateri kõrbes
"Asusin mõtlema plaani B (tähelepanelike kaaskodanike abi) peale. Kahjuks on kaaskodanike vargusest informeerimine väikese isetehtud plakati abil meie pealinnas karistatav pahategu. Nii leidsin end vargusest kirjutamas kõikvõimalikesse foorumitesse ja ka mõni kommentaarium sai teada, et Vabaduse väljakul tehti puhas töö."

"Tagasisideks oli kas kaastunne või sõim teemal „kes siis Tallinnas ratast niimoodi jätab?“. Ükski tähelepanelik kaaskodanik mind vihjetega abistama ei tormanud.
Nii laskusin kiiresti ja sujuvalt plaani C ehk iseseisva uurimistöö juurde. Üldjuhul hakkavad varguste ohvrid tihtilugu pandimaju läbi käima. Kahjuks on Tallinnas viimasel ajal pandimaju nagu räimi konservis. Iga neljanda ukse taga susserdab keegi kulda kaaluda, hindab mobiiltelefonide kaasaegsust ning saab kõik vähegi väärtusliku veerandi hinnaga kätte."

Kannatlikkus kandis vilja!
"Silmi kirjuks ajava värvika pandikauba hulgas minu ratast ei paistnud ning vaevalt ma kümnendikkugi mainitud asutustest läbi jõudsin käia.
Tuttava politseiniku soovitusel jälgisin pidevalt ka internetti sisestatavaid müügikuulutusi sellistel veebilehtedel nagu osta.ee, okidoki.ee ja soov.ee. Iga päev ilmus neisse müügile kümneid velosid, ühed kahtlasemad kui teised. Ebaselgeks jääb just just põhjus, miks paljud müüjad oma rataste raamid kenasti paksu värviga üle võõbanud olid. Tänapäeval on ju suur kunst vändamasinalt originaalvärvi koleduseni maha saada. Veelgi olematun versioon on rattaraamide roostetama ajamine."

"Ja siis näkkaski! 4. juunil riputas keegi äravahetamiseni sarnase ratta okidoki.ee lehele. Varanatukese äratundmist hõlbustas tagumine rehv, mille ma hiljuti olin suure närvikuluga (vahetamisel torkasin lollusest sisekummi läbi) ära vahetanud."

FOTOD:

Dialoog korravalvuritega
"Mina numbrile 110: „Tere, tundsin just oma varastatud ratta kuulutustelehest ära. Kuidas ma edasi käituma peaks?“
110: „Helistage numbrile 612....“
Mina numbrile 612...: „„Tere, tundsin just oma varastatud ratta kuulutustelehest ära. Kuidas ma edasi käituma peaks?“
612...: „Helistage numbrile 6125...“
Mina numbrile 6125...: „Tere, tundsin just oma varastatud ratta kuulutustelehest ära. Kuidas ma edasi käituma peaks?“
6125...: „Helistage tööpäeviti kell 9-16 oma uurijale. Kõike head.“
Et kell oli 16.40, ei helistanud ma oma numbrisõbrast uurijale, vaid kuulutustelehes tihtilugu ostvale-müüvale tuttavale. „Su ratas võib mõne tunniga müüdud olla,“ hoiatas ta. Helistasin müüjale."

Ratas käis Soomes ära?
"Kõne rattamüüjale, härrale, kes rääkis soravat eesti keelt: „Tere, jah ratas on väga hea, ütleme nii paar kuud vana (voh, kus ärihai!). Ei, garantiid ei anna ja dokumente pole. Sain selle Soomest kingituseks.“
Leppisime kokku kohtumise samaks õhtuks Maardus. Kuna mees pidi kalale minema, delegeeris ta rattamüümise oma naisele, kes seal kusagil Grossi poe lähistel mind ootama pidi.
Võtsin kaasa koopia oma rattapassist ning kihutasime kolleeg Martini VAZ 2101 kummide vilinal Maardusse. Astusime juhendite järgi kortermaja uksest sisse. Seitsmendal korrusel ootaski meid punasteks värvitud juustega lopsakas 50ndates daam.
Korteri koridoris seisis minu ratas. „Ratas on hea, nagu uus,“ kiitis naine. Ei hakanud pikka teatrit pidama, pöörasin sõiduki teistpidi ja kontrollisin raaminumbrit. Number klappis."

Seejärel avaldas isehakanud detektiivist varguseohver enda tõelise eesmärgi ning algas kolm tundi kestnud värvikas ja mittefüüsiline konflikt. Alanud "operatsioonist" võttis lõpuks osa vähemalt 6 politseinikku. Praeguseks on ratas omanikule tagastatud.

Refereeritud artikli täistekst ilmus reedese Nelli Teataja paberlehel.