EKSPERIMENT: Nädal aega ilma Facebookita
Eelmise Facebooki eksperimendi jätkuks tundus õige samal teemal jätkata. Kuidas oleks nädalaga ilma näoportaalita? 7 päeva tagasi ei olnud veel aimugi.
Olles otsustanud sellest kirjutada, muutsin ma koos sõbraga ära oma parooli ja usaldasin selle temale, ise teadmata. Mul kadus igasugune ligipääs enda kontole aga kiusatuse vältimiseks keelasin ma sülearvutis ja enda nutiseadmetes ka selle lehekülje külastamise. Vanasti olin ma pidevalt sealt kättesaadav, nüüd nädal aega ei ole.
Enne eksperimendi algust kasutasin ma Facebooki eelkõige andmehankimiseks, vähemalt enda meelest. Üks aken, kust mulle vaatas vastu sinine portaal, oli mul alati lahti ja enda nutiseadmetega ei pakkunud ma endale ka siis rahu, kui olin väljas.
Pahatihti juhtus nii, et nn näoraamat oli minujaoks esimene asi hommikul ja viimane asi enne, kui silmad kinni kukkusid. Teisisõnu tuli Facebook minuga voodisse, kooli, tööle, kinno ja isegi kohtingule kaasa.
1. päev
Kahjuks ei saa ma kinnitada, et Facebooki vabadus tuleb kergelt. Istudes arvuti taga tahaksin ma igal viimsel kui hetkel avada korraks Facebooki lihtsalt, et sinna korraks vaadata. Tekib kergelt loll tunne, sest mida ma sealt otsin?
2. päev
Mõtlen, et peaksin kirjutama ühe artikli valmis. Okei, teeme ära. Nagu muuseas avaneb brauser, kuhu ma trükin uhkelt facebook.com ning sinine veebiaken on taas ees. Toimetuse arvutis ei ole piiranguid peal. Äkitselt taban ennast mõtlemast, kuidas on seotud Justin Timerlake’i viimati väljaöeldud lause Rihanna kohta minu profiiliga Facebookis?!
3. päev
Käed sügelevad, aga mitte väga jubedalt. On olnud päevi halvemaid. Olen suhteliselt maha suutnud rahuneda ja inimesed on jõudnud veendumusele, et mind on võimalik kätte saada näiteks e-posti teel või telefonitsi. 2 päeva infot on vahelt ära jäänud ja inimesed on pahased, et ma midagi ei tea ega ole teinud.
4. päev
Saabun kooli ja avastan, et on kontrolltöö. Miks ma ei teadnud? Nojah, Facebooki grupist ma seda lugeda ju ometi ei saanud, sest ma ei käi Facebookis. Tekib viha, et ma üldse sellist katset otsustasin alustada. Meie kursus nimelt kasutab Facebooki kommuunina ning see on palju informatsiivsem kui meie kooli siseveeb.
5. päev
Saan vihase telefonikõne, et ma ignoreerin ühte tüdrukut, kellele lubasin anda vastuse seoses moesõuga kolleegilt, kes hoiab ise minu paroole! Helistan sellele naisolevusele ja palun mulle asjad mailida. Läheb tükk aega enne kui see teoks saab, kuid asi seegi. Parem hilja kui mitte kunagi.
6. päev
Vestlen sõpradega ja avastan, et olen täitsa lolliks jäänud. Hinges on küll ilge rahulolu ja aega on tekinud kõvasti juurde, kuid mul ei ole aimugi kontsertidest, aktsioonidest ja erinevatest Juku-Kalle sõnavõttudest.
Juhtumisi saan teada, et minu koolis toimub üks suur võistlus. Kuidas selle kohta info levis? Facebooki seinale postitati…
7. päev
Päev möödub kordagi Facebooki peale mõtlemata. Sõbrad on õhinas — “no nüüd sa saad Facebooki ronida!” Õhtul teengi seda. Eksperiment on edukalt lõpetatud.
Mul on kõik kohad teateid, kutseid ja sõbrakutseid täis. Jäin ilma kahest tööotsast, 2 kinnokutsest ja minu peale on pahased 3 inimest. Ema on saatnud küsimuse kooli kohta, mida ta päriselus ei küsinud.
Nädalaga Facebooki maaniast lahti
Facebooki eksperimendi lõpetuseks võin öelda, et on täiesti õudne, kui palju see tegelikult aega võtab. Artikli kirjutamise hetkel on mul lahti Delfi esileht ja Skype. Facebookist pole märkugi. See ei ole enam oluline.
Mul ei ole kiusatust vaadata tühja külmutuskappi ikka ja jälle uuesti eriti siis, kui ma tean, et seal ei ole niikuinii midagi. Ja voodisse enam andmehiid minuga enam ei tule!
