Läks aga hoopis vastupidi. Sisse sai teisest tavakoolist pärit kolmeline poiss, aga minule, läbinisti viielisele tüdrukule, kohta ei eraldatud. Tol hetkel olin ma täiesti löödud, kuid tagantjärele mõeldes läks kõik täpselt nii nagu vaja. Astusin sisse tavagümnaasiumi, mis oma tasemelt oli veidi parem kui põhikool. Seal võeti mind tõesti avasüli vastu. Õppisin ikka hästi edasi, käisin huviringides, tegin huvialadel päris paljudele eliitkooli õpilastele pähe. Lisaks meeldis mulle see, et õppima ei pidanud mõttetult palju mõne aine jaoks ainult sellepärast, et õpetaja oli kuri ja nõudlik nagu mõnes eliitkoolis kombeks oli. Lõpetasin 12. klassi kuldmedaliga, riigieksamid läksid ülihästi ja sain probleemideta sisse arstiteaduskonda. Kusjuures nii mõnigi eliitkoolist pärit õpilane oli minust kehvem ja jäi ootelisti. Seega tubli olles ei loe, kus sa õpid. See on sõnum, mis ma tahaksin, et kõikide lapsevanemateni jõuaks. Mul on kahju, milline surve on juba esimese klassi õpilastel. Lõppude lõpuks on ju oluline üles kasvatada terve, normaalse närvikavaga laps, eliitharidusega või ilma.