Elu ühiselamus on täielik põrgu
Esimeseks üllatuseks ühiselamus oli see, et mind oli pandud ühte tuppa elama koos venelasega. Tema ei oska eesti keelt ja mina ei oska vene keelt. Algul üritasime küll suhelda, kui kuna see oli väga koomiline ja ei kukkunud tavaliselt just eriti hästi välja, siis sinnapaika see suhtlemine jäigi. Edaspidi elame külg-külje kõrval täielikus vaikuses. Ja seda juba poolteist aastat.
Kui esialgu mind see vaikus väga ei häirinudki, siis praeguseks on tunne nagu elaks kuskil kinnipidamisasutuses. Sellest lähtuvalt elan end nädavahetusel täiega välja ja kukun inimesi "surnuks" rääkima. Kui jutukas nädalavahetus mööda saab, siis siirdun taas linna viieks päevaks mediteerima ja oma mõtteid kuulama. Kohati on küll tunne, et lähen vist varsti hulluks.
Kuid vaikuses elamine on vaid üks väike osa kogu elust siin. Nimelt on minu venelasest toanaaber selline sportlik tüüp, kellele meeldib alatasa jooksmas käia. Küll aga ei meeldi talle end ja oma riideid pesta. Kui ta saabub järjekordselt jooksutuurilt, võtab oma dressid ja riputab need kapi ukse najale haisema. Ja ennast ta ka väga tihti ei pese. See hais on lihtsalt jube. Nagu oleks kass tuppa kusnud. Pidevalt on mul aken lahti ja ootan järgmist värskendavat tuuleiili. Kõige hullem on periood, mil ei köeta ja ka akent ei saa lahti teha ning tuleb taluda lämmatavat hõngu.
Lisaks sellele on tal veel mõned kummalised kombed. Näiteks kogub ta prügi. See on mulle täiesti arusaamatu. Ta paneb kogu oma prügi tuppa kappi riiulitele vedelema selle asemel, et see viia kööki prügikasti. Loomulikult hakkab see prügi seal ka haisema ja päris mitmel korral olen sattunud piinlikku olukorda, kui pühapäeva õhtul mõne sõbraga ühikasse naasen ning selgub, et nädalavahetusega on toanaabri prügi hirmsalt haisema hakanud. Ja siis püüan viisakalt seletada, et millest see tingitud on.
Kõige kummalisem seik leidis aga aset alles hiljuti ja see ajendas mind ka kirjutama. Nimelt on minu venelasest toanaaber üsna alkoholilembeline. Ta joob põhimõtteliselt ülepäeviti. Ja ta ei võta mitte lihtsalt ühte-kahte õllet või klaasi veini vaid kulistab sisse terve pudeli rummi või midagi muud kangemat. Ja ühel korral kui ta end jälle täis oli kaaninud ja magama heitnud juhtus midagi väga kummalist. Ma ärkasin keset ööd hirmsa sorina peale. Kui nägin mis toimub ei suutnud ma oma silmi uskuda. Ta oli unesegane ja urineeris oma sülearvuti peale. Kuna ma ärkasin liiga hilja ja ta jõudis oma toimingud enne lõpetada kui ma vahele jõudsin astuda. Tema keeras aga rahumeeli uuesti magama. Ma ei tea mida ta võis hommikul mõelda, kuid ebameeldiv üllatus oli see kindlasti. Üsna pea saabus ta uue arvutiga, kuna uriin oli eelmise ilmselt tuksi keeranud. Juttu me sellest ei teinud, liiga piinlik nii mulle kui talle.
Toanaaber on aga vaid üks osa sellest kummalisest elust siis. Nimelt on meil ka kõrvaltoas 2 inimest. Me jagame kööki ja duširuumi. Algul sai suusõnaliselt kokku lepitud, et igaüks koristab enada järelt ise. Olin sellega nõus kuna olen harjunud enda järelt koristama ja ei näinud selles probleemi. Alguses me suhtlesime üsna aktiivselt, kuid ajapikku jäi juttu aina vähemaks ja vihjavaid kirjakesi tuli üha juurde. Näiteks WC-s oli väike probleem, et vesi jäi jooksma. Selle asemel, et mulle öelda, et ma jälgiksin ega vesi minu järel jooksma ei jää, pandi WC seina kiri: "VAATA, ET VESI JOOKSMA EI JÄÄKS".
Sellest ajast peale kadus igasugune suhtlus ka kõrvaltoa poistega. Ja vihjeid saabus üha enam. Mõne aja pärast saabusid köögikapile "REEGLID", kuidas ühiselu elama peab. Ja kõik punktid olid üles kirjutatud nii, nagu mina teeksin kõike valesti ja ei koristaks enda järel. Tegelikult on nii, et ma koristasin alati enda järel ja tihti pidin seda tegema ka nende järel. Samuti seisis reeglites selline punkt, et kohvipakse kraanikausist alla ei valata vaid lastakse WC potist alla, muidu lähevad torud umbe. Kuna mina olen ainus, kes kes siin kohvi joob, siis oli see ilmselgelt vihje mulle. Tegelikult oli aga nii, et need torud olid umbes juba enne seda, kui mina siia elama asusin. Ja kuna 50g kovipaksu allaloputamine WC-s 10 liitri veega on ilmselgelt idiootne, siis mina lasen oma "eriti ummistava" kohvipaksu ikkagi alla kraanikausist. Torud tehti ka vahepeal korda ja pole siin enam juhtunud midagi.
Ja kui kõrvaltoast arvatakse, et minu kord on prügi välja viia, siis pannakse prügikott kenasti ukse juurde, et ma selle välja viiksin. No võiks ju vähemalt öelda, et kuule vii prügi välja või midagi. Aga ei, nemad loovad mingeid mõistatusi ja liimivad kõikjale meeldetuletusi. Lisaks reeglitele on kappidel veel 3 graafikut, mis peaksid tagama korras köögi ja WC. Ja iga järgnev graafik on eelmisega vastuolus. Näiteks reeglites seisab, et igaüks koristab enda järelt ise. Külmkapi kohal ripub aga graafik, kuhu tuleb märkida ära kes mida teinud on. Ning selle kõrval on veel 2 graafikut, milles on meid pandud nädalate kaupa koristama. Umbes et see nädal koristan mina WC ja sina köögi, järgmistel nädalatel on vastupidi. Aga reeglites on ju et igaüks koristab ise enda järel, miks tuleb veel nädalate kaupa rida ajada? Millist graafikut tuleb siis täita? Põhimõtteliselt on nii, et kui enda järel ära koristad, siis pead märkima selle mitmesse erinevasse graafikusse. Väga tüütu, arusaamatu ja ebavajalik!
Kummalisi elamisharjumusi on neilgi. Näiteks panevad nad noad-kahvlid pooleks lõigatud tetrapakki selle asemel, et osta mõni rest või panna asjad sahtli. Seebialuseks on nad võtnud šašlõkiämbri kaane jne. Sisuliselt väga kokkuhoidlik eluviis kuid see on väga kole ja ebanormaalne. Ühtlasi on nad ka arvamusel, et nõudepesušvammiga peab ilmtingimata läbi saama terve aasta. Ma ei tea, mul kulub neid nädalas 1-2 tükki vähemalt, nemad aga saavad sisuliselt terve aasta läbi. Samuti kasutavad nad nõudepesuvahendit ülimalt minimaalselt. Minul üksinda kulub umbes pooleliitrine nõudepesuvahend ära 1-2 kuuga, neil kulub kahepeale aastas üks pudel. Kergelt öeldes rõve, ei usu et need nõud ka puhtaks saavad.
Nüüd aga on nad välja tulnud veel uue vihjega, mis peaks mulle teada andma, et "Ära söö minu majoneesi ja hapukoort!". Nimelt nad kirjutavad külmkapis oma asjadele nimed peale, selline tunne nagu ma muidu lõhverdaksin nende toidu omale sisse. No andke andeks, aga ma ei ole teie majoneesi mitte ealeski ihaldanud! Pole sellist mõtetki pähe löönud. Aga selline tunne on ikka, nagu oleksin mina see laisk ja halb, kes ei viitsi midagi teha ja õgib teiste toitu.
Niipalju siis ülikooli põnevatest aegadest ja õdusatest istumisõhtutest ühikapõrandal. Kahjuks sattusin kokku elama imelike kommetega venelasega, kellega saan koos vaikust nautida ning kuivikutega, kes teavad vaid mis on raamat ja selle tagant väljuvad vaid siis, kui on vaja mulle mõni hoiatav märkus üles riputada. Väga jube ja igav elu. Järgmiseks aastaks loodan kindlasti korterikaaslase leida ja ülikooli viimased aastad põnevalt veeta.
