Elumõtte otsingul II

On öö. Vaikselt kostusid sammud. Ma kobasin pimedas lülitit. Siin see ongi. Tuba täitub ereda lambivalgusega, mis minu juba pimedusega harjunud silmadele haiget teeb. Kell on neli läbi seitseteist minutit ja neli... viis... kuus... sekundit, ah need on minu jaoks liiga kiired. Kustutan tule ja ronin tagasi voodisse. Üritasin magama jääda, kuid mingid mõtted keerlesid peas ega lasknud unel tulla. Miks oli see nii, ma ei teadnud. Ehk jättis raamatu lugemine mulle sügava mulje? Või oli see hoopis massikommunikatsioonivahendi üleliigse tarvitamise tulemus? Igatahes oli uni kadunud ja ma otsustasin teleka käima panna. Nii ma siis kössitasin diivanil, öösärk seljas ning vahtisin tuimalt ekraanil jooksvaid kahinaid.

Te ju teate, et kui pidevalt ühte ja sama kohta pingsalt jälgida, hakkavad viirastuma igasugused luulud. Nii juhtus ka minuga. Avastasin, et mustvalged kahisevad joonekesed, mida minu kullakallis televiisor edastas moodustavad omamoodi mustreid. Segaduses hõõrusin silmi. See tundus täiesti ebaloogiline. Varem ma polnud sellist fenomeni oma mällu jäädvustanud. Nüüd aga

Voila!

nägin selgelt piiritletud kujutisi, mis virvendasid mu silme ees. Korraga jooksid tuhanded pildid mu silme ees läbi: kass, kann, puu- erinevad objektid tantsisid tuimas telekakastis. Pea hakkas kohutavalt valutama. Tõusin ja lülitasin teleka välja.

See oli kõik, mida mäletan. Isegi seda ei tea, kuidas magama jäin. Ärkasin igatahes õnnelikult oma voodis.

Ma olen kaunis kirjaoskamatu, aga loen üpris palju. Mu lemmikautoriks on Hemingway. Ta kirjutas nii palju sõjast. Tubli mees!

Hommikul, kohe kui tõusin, läksin vannituppa ja istusin mustapesu korvile. Mõne aja pärast tüütas mind mustapesu korvil istumine ära ja ma hakkasin tantsima. Et ennast lõbustada. Ega ma seda tantsimist tegelikult oskagi aga ma ahvisin ühte lauljat ja see tuli mul hästi välja. Ma vihkan edvistamist nagu vanainimeste haisu aga vahel on tore neid marionettide taolisi kuulsusi ahvida. Kahju, et publikut polnud, mulle meeldib end teiste ees tähtsaks teha. Lõpuks jäi mul hing kinni ja lõpetasin tolamängimise.

Öeldakse, et punapead vihastuvad kergesti, nii ma siis püüdsin kangekaelselt peegli ees vihastuda. Aga see ei tulnud välja. Mõtlesin, et milles viga. Siis taipasin: ma olen tegelikult musta peaga, lihtsalt punaseks värvitud. Selles oli point.

Ma lugesin ühte järjejuttu ajakirjas. Öösel olen võimeline lugema isegi tobedaid jutte. Te ju teate neid. Seal on alati juttu ilueedist poisiga, kelle nimeks on enamasti Jüri, ja babest nimega Mari ja alati hakkavad need Marid nende Jüridega lõpus abielluma. Öäkk! Milline soap opera.

Tahtsin helistada Moonikale ja küsida, millal hakkab koolivaheaeg aga polnud erilist tuju. Siis mõtlesin helistada Karinale, kes mulle hommikul eputava sõnumi oli saatnud, kutsudes mind Peetri sünnipäevale. Muide, hiljem helistas ka Peeter ise ja kutsus mind. Lubasin, et kaalun asja ja helistan siis talle tagasi. Lõpuks helistas mulle Karl.

Kui ma veel koolis käisin ja korralik olin, ma mõtlen enne seda, kui 17 sain, tutvusin ühe kena kutiga. Teda hüüti Karliks. Karl on väga sümpaatne ja armas poiss ning pealegi veel vallaline. Nüüd ta siis helistas ootamatult ja kutsus mind välja. Ma nõustusin. Olingi juba kauaks sellesse tolmusesse ja umbsesse korterisse jäänud.

Loe edasi