Selleks ajaks, kui vanemad lapsed koolibussiga koolist koju jõudsid, katsusin ikka söögi valmis saada. Kahe mudilase kõrvalt kõigega hakkama saamine oli paras väljakutse. Et kõik tehtud saaks, keerlesin kui orav rattas.

See päev oli üks järjekordne paljude seas. Tuiskasin ringi nagu alati. Lapsed tulid koolist, toit lauale, lapsed laua äärde, põlled ette. Head isu! Mis on? Miks SINA sööma ei hakka?

Peatun hetkeks, tõstan pilgu ja näen: mu keskmine poeg tunnistab pudipõlle, mille talle automaatselt ette olin sidunud (see siiras hämmeldunud pilk on mul siiani meeles!), samal ajal, kui söögitoolis istuv jõnglane rõõmsalt ilma põlleta pudruse lusikaga vehib.