Emotsionaalse noore käratus: Arendame maaelu – sulgeme gümnaasiumid?!
Olen 15-aastane noor, kes on õige pea lõpetamas põhikooli väikeses maakohas, kus alles mõni aasta tagasi elutses veel täiesti elujõuline keskkool. Kahjuks olen ma valel ajal sündinud ja mõni aasta oleks palju muutnud - ma oleksin saanud keskkooli lõpetada oma elukohajärgses koolis.
Vahel kipun arvama, et Eesti on üks kõige inimesevaenulikum riik Euroopas. Tõstame aktsiise ja langetame palkasid ning teeme veel igasuguseid toredaid asju, et Eestis elu paremaks teha. Kuid las see nüüd jääda, tegelikult on minu arvamusavaldus hoopis teisel teemal.
Sügisest alates hakkan ma üksi elama, ma tean muidugi veel paljusid noori, kellel on olnud sama teekond, mis minul ees on, kuid siiski ei arva ma, et see on normaalne. Nii noor laps ei peaks elama üksinda suures linnas ja kõpitsema samal ajal korterit, millele on vanemad oma viimased säästud panustanud.
Minu tulevane „kodu“ hakkab olema Tartus, mis asub minu praegusest kodust umbes 40 kuni 50 km kaugusel, praegune kool asub vaid mõne kilomeetri kaugusel. Kuna minu praeguse kooli keskkooliosa suleti, siis algne plaan oli minna naabervalla kooli. Ühel päeval lugesin ajalehest, et ennäe, ka see kool suletakse! See oli hetk, mil tuli jooksuga minna Tartusse sisseastumiskatsetele, mis sai veel raskemaks sammuks, sest läbi tuli helistada mitmeid koole, kes naerusuil teatasid: "Meie gümnaasiumiosa on juba mitmeid aastaid suletud.“ Üleüldiselt sai mulle suureks üllatuseks, et Tartu linnas on gümnaasiumeid vaid ühe käe sõrmedel võimalik üles lugeda. Ilma katseteta koole polegi!
Ma olen tõsiselt pettunud Eesti riigi haridussüsteemis ja ahnuses, selle all mõtlen ma programmi „Talendid koju.“ Jumal küll, ise ei suuda „talente“ väljagi koolitada ja nüüd ootate neid välismaalt koju!? Ka mina ei näe oma tulevikku Eestis, milleks ma pean end siin raiskama?
Hetkel ei suuda ma ette kujutada, kui kalliks võiks minu elamine linnas maksma minna, koolitoidu osas on minu tulevases koolis nii, et 78 senti tasub päevasest toidust riik ja ülejäänud tasuvad vanemad. 78 senti – juhhuu, milline panus riigi poolt õpilaste hariduseomandamisse, au ja kiitus sinna ülemisse otsa, thanks, Taavikene. Minu vallast saab õnneks koolilõputoetust, see summa oli vist 70 eurot, aga selle saab ainult siis, kui lähed ise vallamajja põlvili paluma. Olen kuulnud, et osadest omavalitsustest ei saagi mingit toetust, seega on mul vedanud, see katab ju lausa natuke alla poole mulle väga vajalikust riidekapist, mis mul sügiseks soetada tuleb.
Alles meil oli geograafias jututeemaks rahvastiku vananemine, paarkümmend aastat tagasi said 18 aastased juba lapsed ja abiellusid. Praegu ei tuleks see kõne allagi, sest enne pere loomist tuleb käia ülikoolis ja siis leida omale töö, kus tuleks töötada vähemalt üks aasta, et saada emapalka. Selline on praegu noorte elu, no muidugi ei lähe nende „noorte“ alla need inimesed, kes on kusagil nurga taga mingisuguse „tavotikustiga“ kolm last saanud ja on nüüd hullult õnnelikud, et riigilt olematut toetust saavad.
Lõpetuseks veel niipalju, et annaksin hea meelega mõned õpetussõnad ja soovitused meie valitsusele, kes võib-olla ise ei tule selliste asjade peale, kuidas Eesti elu „paremaks“ muuta. Äkki peaks neil veel palka ka tõstma, sest ega mõtlemine pole kerge töö!
Tervitan oma arvamusavaldusega kõiki sama saatusega noori!
