Endine eliitkooli õpilane hurjutab blogipostituses GAGi juhtkonda

 (27)
GAG
GAGFoto: Ilmar Saabas

Gustav Adolfi Gümnaasiumi endine õpilane Monica (toimetusele täisnimi teada) tegi 31. oktoobril oma blogisse sissekande, kus räägib oma tõestisündinud loo seoses eelmainitud eliitkooliga, mida direktor Hendrik Agur kiidab ja esile tõstab. Monica toob välja põhiprobleemi, kus arutleb, miks Hendrik Agur teisi koole avalikult peedistab ja maha teeb, kui tema enda kool pole nii ideaalne, kui pealtnäha paistab.

"Põhikooli lõpus tegin tolleaegsed kolmekooli katsed GAGi, TIKi ja Reaalkooli ning kuigi ma teadsin, et tahan kindlalt minna Jakob Westholmi Gümnaasiumisse, oli GAGi vestlus üks esimesi ning käisin seal nii igaks juhuks ära. Klassijuhataja, kes mulle tulema pidi, oli ainuke, kes vestlusel olevatest õpetajatest mind ei teadnud ning kelle suhtumine minusse oli kõrk ja ebameeldiv. Teised kaks õpetajat teadsid mind, üks neist teadis ka minu haigusest ja nad olid igati toetavad. Ma pidin vestlusel ka oma diagnoosist rääkima, mida see minuga teeb, mis võib juhtuda, mis on juba juhtunud. Seda seetõttu, et esimese asjana märkas see mind mitte teadev õpetaja minu suurt puudutud tundide arvu," kirjeldab kooli sisseastumiskatseid Monica, kelle puudutud tundide arv oli kaheksandas ja üheksandas klassis tõesti suur, sest 2007. aasta diagnoositi tal juveniilne idiopaatiline artriit, mis on krooniline lapseeas põetav reumaatiline liigesepõletik.

Seotud lood:

"See haarab kõiki liigeseid ning minu puhul oli see väga valulik ning liikumist piirav. Ma sain keemiaravi, bioloogilist ravi, hormonaalset ravi, ma käisin kolmel operatsioonil, mind ähvardas ratastooli jäämine. Minuga tegeles mitu arsti korraga. Mu ema oli murest murtud, nuttis ja kartis. Ma ei kartnud, aga ma olin piinades. Mulle ei jõudnud vist selle haiguse ajal kordagi kohale kui tõsine see tegelikult oli. Ma ei käinud koolis, sest magama jäädes olid liigesed jäigastunud ning hommikul nende liikuma saamine võttis aega tunde. Kuidas mul oli tunne nagu minu parem puus oli söövitatud. Ma ei saanud normaalselt käia, lonkasin. Vahetult enne koolikatseid 2010. aastal tekkis mul ravi kõrvaltoimetest silmapõletik, algul paremasse silma, nädal hiljem ka vasakusse. Ma ei talunud valgust, mulle tehti koheselt silmasüst kui arsti juurde läksin. Mu olukord oli väga hull, aga selle silmapõletiku ajaks olid mu liigesevalud juba peaaegu kadunud. Ma olin tervenemas tänu väga headele arstidele, kes kõik omavahel koostööd tegid.

Monica mäletab, kuidas kõike seda seletades nuttu tagasi hoidis, endal veel silm endiselt punane tollest silmapõletikust. Mis oli Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja vastus kogu sellele loole loe tema blogipostitusest!