Endised õpetajad "Nullpunkti" ropust puändist: enda eest tulebki seista!
Eile nägid televaatajad kodumaise noortesarja "Nullpunkt" viimast osa. Sari lõppes kaadriga, kus toimub koolilõpetamine. Sarja alguses peategelasse kõige halvemini suhtunud klassiõde kutsub teda Hiiumaale pidutsema, millele peategelane Johannes (Märt Pius) vastab: "Käi p*tsi, Paula!"
Ühelt poolt võiks arvata, et noormees, kelle jaoks kooliskäimine selliseks väljakutseks osutus, saadab meeleldi pärast kõiki oma ponnistusi “ellu jäämiseks” kogu kupatuse vabanemistundega pikalt. Teisalt on paljud vaatajad pettunud, et alguses nii sümpaatne ja kahtlemata intelligetne peategelane lõpus väärikamalt ei käitunud.
Uurisime endiste õpetajate seisukohti, kellest enamik tänaseks pedagoogika muude väljakutsete vastu on vahetanud.
Endine õpetaja Birgit, 30, töötas klassidega 6,7,8
Nägin tavakoolis töötades iga päev sarnaseid situatsioone nagu “Nullpunktis“ — seega pakkus sari mulle hulgaliselt äratundmishetki. Isiklik tunne lõpukaadri osas: ta siiski seisis enda eest. Ma ei õigusta mitte kunagi ropendamist, kuid meenutage, kui mitu korda teda klassikaaslaste poolt idioodiks ja muuks selliseks tituleeriti.
Sari kulmineerus hetkega, kui Johannes sai vaid sekundiga “tasa teha” kõik alandused, mida ta uues koolis seni talunud oli.
Johannes oli oma klassis selgelt peksupoisi rollis — kui teda taheti n-ö kampa vastu võtta (ehk kutsuti Hiiumaale grillima), jäi ta lihtsalt endale kindlaks ja keeldus.
Üldiselt leian, et tuleks keskenduda mitte tulemusele, vaid põhjusele. Mis eelnes halvasti ütlemisele? Milles eksis kool, milles kodu, milles klassikaaslased, milles Johannes ise? Mida oleks saanud paremini teha, et Johannese uude kooli sulandumine oleks olnud sujuv ja probleemideta?
Mis võiks olla loo moraal? Et õiglus on olemas ja maailm kuulub tugevatele? Tegelikult usun siiski, et nagu eelpool öeldud, tuleks keskenduda põhjustele.
Eliitkoolis õpetamise kogemus mul puudub, kuid tean, et tavakoolis on selline vaimne psühhoterror kahjuks igapäevane. See sari on omamoodi reaalsuskontroll — nii koolile, kodule kui noortele. Kui käisin kunagi oma õpilastega “Klassi” vaatamas, leidus igasuguseid arvamusi ja seisukohti. Mis mulle kõige enam endale meeldis, oli see, et arutelu käigus jõuti arusaamale, et ka “meie klassis on ju asjad nii. Mida saame teha, et olukorda parandada?”. Arvan, et kiusajad ja kiusatavad vajavad võrdselt tähelepanu.
Hea on, et selline sari tekitab noorte seas diskussiooni, kus ka näiteks kiusajad hakkavad oma käitumist rohkem analüüsima. Kui mitte avalikult, siis kodus omaette olles kindlasti.
Endine õpetaja Paula, 27, on õpetanud keeltekoolis täiskasvanud inimesi
Lõpudkaadri ajal kinosaalis hakkasin ma kõva häälega naerma. Suvaline ossiropendamine mind sedasi naerma ei aja, aga seal oli see tõesti kuidagi õigustatud ja meelelahutuslik. Hea filmi hea lõpp. Ja way to go, Johannes!
Minu arvates on eestlastel üks jube komme otsida igast võimalikust kohast moraali ja suurt mõtet. Asi oli ju võrdlemisi lihtne — kiusatav noormees lihtsalt ei tahtnud sõbrustada nendega, kes tema elu kunagi ebamugavaks tegid. Kes tahaks? Kellelegi ei meeldi kahepalgelised inimesed. Lihtsam ja õigem ongi ju nad oma elust välja lülitada ja endale õiged ning head sõbrad leida.
Olen ise aastaid tagasi eliitkooli lõpetanud. Ma ei arva, et selliste koolide sisekliima oleks kuidagi “tavakoolide” omast erinev. Olelusvõitlus saab alguse juba loodusest, mis seal siis imestada, et ka inimloom sarnaselt käitub. Ja seda igal pool. Seega kindlasti oli see reaalse eluga võrreldav — koolikiusamine on ju igati aktuaalne teema. Tore, et sellised asjad ka kinolinale jõudnud on. Eriti hea meel on mul selle üle, et näidati, kuidas sellisest asjast on võimalik ka püstipäi välja tulla, kui ise alla ei anna ja kangekaelselt oma asja ajad. 5+!
Martin, 35, ülikooli õppejõud
Ma arvan, et see viimane lause oli täiesti omal kohal. Enda eest tuleb seista! Peategelane käitus lõpus sellepärast nii, et ta oli jõudnud arusaamiseni, et kui ta laseb kiusajal endale külje alla pugeda, siis muutub ta taas haavatavaks.
Usun, et filmitegijad seda tahtsidki öelda: paraku on see nii, et iga inimene peab ise enda eest seisma — eriti noorte puhul ei saa niiviisi suhtuda, et andesta oma vaenlasele. Seda rohkem kere peale saad.
Kuna mul on endal teismeline laps, keda on samuti kiusatud, siis võin
öelda, et reaalsus ongi see, et kui kiusaja tahab külje alla pugeda, tasub ta pigem pikalt saata, sest sõbralikkuse maski all hautakse
ilmselt uut kiusamisplaani.
See on hea sari — neist probleemidest tuleb rääkida!
