Enamasti puudub neil inimestel keegi, kes neid toetaks ja julgustaks seda kriitilist ja rasket eluperioodi üle elama. Suure masenduse hetkel näeb inimene elu väga kitsast vaatevinklist. Juba nädala või kuu aja pärast võib ta asju näha hoopis teisest küljest, aga selleks ajaks võib olla juba liiga hilja. Enamik inimesi, kes on kord üritanud sooritada enesetappu, on täna õnnelikud, et nad ikka veel elavad, sest tegelikult ei tahtnud nad teha lõppu mitte oma elule, vaid ainult valule.

Kõige tähtsam samm on kellegagi rääkida. Inimesed, kellel mõlguvad peas enesetapumõtted, ei tohiks enam üritada oma probleemidega üksi toime tulla, vaid tal tuleks paluda abi ja seda tuleks teha KOHE!

Kõige parem variant on kindlasti perekond või sõbrad. Ainuüksi rääkimine perekonnaliikme või lähedase sõbraga võib tuua uskumatut kergendust. Siiski leidub inimesi, kes ei suuda rääkida lähedase inimesega, vaid neile tundub lihtsam rääkida võõraga. Nende jaoks on olemas terve hulk kriisiabikeskusi, kus arstid ja psühholoogid on nõus neid ära kuulama.

Elust tüdinud inimesed ei otsi lahendusi ega vastuseid. Nad tunnevad vaid puudust võimalusest rääkida oma muredest ja probleemidest, ühesõnaga olla nemad ise. Neid kuulata - tõeliselt kuulata - pole üldse mitte lihtne. Me peame ennast kokku võtma, et mitte hakata kohe kommenteerima või nõu andma. Me ei tohi kuulda ainult fakte, vaid peame mõistma ka tema tundeid. Samuti peame me õppima vaatama asju tema perspektiivist, mitte enda omast. Õpetussõnad siin ei aita. Ka pole mõtet tulla lagedale sõnadega „pea püsti" või „küll kõik saab jälle korda". Vältige analüüsimist, võrdlemist, kategoriseerimist ja kritiseerimist.

Märgid, mis viitavad enesetapumõtetele

Enesetapp on väga harva spontaanne otsus. Reeglina eelneb periood, mil inimesel esinevad erinevatel põhjustel sugenenud vaimse tasakaalu häired ja ta näeb suitsiidis väljapääsu lahendamatuna näivale olukorrale. Tähele tuleks panna erinevaid hoiatavaid märke. Kõige tugevamad neist on verbaalse iseloomuga - "ma ei suuda enam", "mitte millelgi pole enam mõtet" või "ma arvan, et teen kõigele lõpu". Selliseid märkusi tuleb alati võtta äärmiselt tõsiselt.

Tähele tuleks panna ka järgmiseid hoiatusmärke:

  • Masendus, depressioon
  • Kergemeelne käitumine
  • Asjade korraldamine ja väärisesemete ära kinkimine
  • Märkimisväärne muudatus välimuses, käitumises
  • Alkoholi, narkootikumide tarbimine

    Veel mõningaid näiteid, mis võivad viidata sellele, et kellelgi liiguvad mõtted enesetapu suunas. Enamikel juhtudel muidugi ei lähe see niikaugele, kuid mida rohkem märke me ühe inimese juures tähele paneme, seda suurem on oht, et ta võib sooritada enesetapu:
    Situatsioonid, läbielamised:

  • Seksuaalne kuritarvitamine
  • Enesetapp või vägivald perekonnas
  • Lähedase sõbra või perekonnaliikme surm
  • Lahutus, lähisuhte lagunemine
  • Läbikukkumine, ebaõnnestumine erinevates eluvaldkondades
  • Töölt vallandamine
    Käitumine:
  • Nutmine
  • Kaklused
  • Impulsiivsus
  • Surmast ja enesetapust kirjutamine
  • Seadustest üle astumine
    Füüsilised muutused:
  • Energiapuudus
  • Unetus või pidev väsimus
  • Söögiisu kadumine
  • Kehakaaluprobleemid
  • Seksuaalsete vajaduste vähenemine
    Mõtted ja tunded:
  • Enesetapumõtted
  • Üksildus
  • Sügav kurbus või süütunne
  • Hirm ja stress
  • Abitus
  • Eneseväärikuse kaotamise tunne

    Eesti kuulub maailma kõrgeima suitsiidiriskiga riikide hulka. Eesti suitsiidiuuringute kohaselt on põhjust väita, et suitsiid on noorte probleem, sest nende hulgas moodustavad enesetapud üldsurmadest ligi veerandi. Võttes arvesse viimase kümne aasta jooksul toime pandud enesetappe, peetakse kõige ohtlikumaks just 15-24-aastaste inimeste enesetappude tõusu.

    Ärme pigistame silma kinni! Mida varem õnnestub suitsiidiprotsessi sekkuda, seda suurem on võimalus elutahe taastada.