Erasmuslane Mart Normet: London avardas tõsiselt mu maailmapilti!

 (5)
Erasmuslane Mart Normet: London avardas tõsiselt mu maailmapilti!
Foto: Andres Putting

Praegune ETV meelelahutussaadete toimetuse juhataja Mart Normet astus 2003. aasta jaanuaris Londonis lennukilt maha, et programmi Erasmus toel õppida ühe semestri Westminsteri Ülikoolis.
„Mulle oli lennujaama oma pisikese ökoautoga vastu saabunud Mare Tralla abikaasa. Väheke unisena läksin auto juurde, olin juba sisse istumas, kui mees ütles: „Mart, autosse saab teiselt poolt, see on juhi koht,““ meenutab Normet.

„Ehk siis reaalsus külastas mind Inglismaal kohe esimesel sammul ja sain aru, et koht kuhu ma jõudsin oligi veidi pahupidine ja täpselt see, mida ma vajan. Kodused reeglid enam ei kehtinud ja algas harjutus iseseisvaks eluks.
Olin ühe semestri vahetusüliõpilasena Londonis Westminsteri ülikoolis, täpsemalt Westminsteri ülikooli hüpermeedia keskuses . See nimetus kõlab ulmeliselt, aga ma õppisin toona Kunstiakadeemia magistrantuuris interaktiivset multimeediat ja see oli Westminsteri õppekavale kõige sarnasem,“ selgitab ta.

Kindel plaan välismaale minna
„Mare Tralla oli Kunstiakadeemias meie õppetooli juhataja ning tema eestvedamisel see e-meedia keskus toimetaski ja tal olid eriti head sidemed just Westminsteri Ülikooli ja Dr. Richard Barbrookiga. Toimusid reaalsed üliõpilaste vahetused — inglased käisid Tallinnas ja eestlastel oli võimalik käia Londonis,“ räägib Normet.
„Enne magistrantuuri minemist olin ma juba kindel, et mis iganes ala peale ma ka ei läheks, siis ühe semestri või aasta olen ma väljaspool Eestit. See oli üks minu olulisi eesmärke ja tundus siis loogiline ning silmi avav.
Tänu just Mare Tralla väga headele suhetele, läks see asi igati valutult. Ma ei pidanud tohutult kandideerima, vaid asjaajamine kulges kuidagi loomulikult. Koostöö juba toimuski, üks inglise tudeng oli Tallinnas, temaga arutasime samuti erinevaid võimalusi Londonisse minekuks.“

Tallinn — ei liha ega kala!
„Minu jaoks kõige tähtsam asi oli see, et tahtsin tingimata pääseda metropoli. Kuna ma ise olen pärit Pärnust ja õppisin bakalaureuseõppes Tartu Ülikoolis (ajakirjanduse erialal — K.S.), siis Tallinn oli algusest peale „ei liha ega kala“ koht. Selline hästi wannabe koht — tahab olla nagu suurlinn, aga tegelikult ei ole seda ammugi. Esimeste Tallinnas veedetud aastate jooksul olin ümberringi toimuva suhtes erakordselt irooniline ja sapine. Seetõttu oli mul hädasti ja südamerahuks vaja näha päris suurlinna.
Seega, minu Erasmuse vahetusüliõpilaseks olemine oligi nagu 50/50. Esimene pool oli loomulikult hea haridus, väga hea raamatukogu, väga head professorid ning väga põnevad, üle maailma kokku saabunud kaastudengid.
Teine pool oli just see keskkond, see suurlinn ise, et saada sealt uut energiat ja uusi mõtteid. Enda valdkonnas on hädavajalik käia sellises suures kohas ajusid puhastamas. Siin Eestis jäävad mõtted väikseks ja mõtted, mis siin tunduvad nii uued ja värsked, võivad seal olla juba eilne päev. Juba paari päevaga saad sellisest kohast niivõrd suure annuse uusi ideid, et see peaks olema loomingulises valdkonnas töötajatele lausa kohustuslik,“ on mees veendunud.

Londonist saab intensiivse linnakogemuse
„Võtsin seda linnakogemust väga intensiivselt. Mäletan, et Kanadast ja Austriast pärit kaastudengid ütlesid mulle umbes esimese nädala lõpus, et kuule, sa oled siin rohkem jõudnud teha kui meie terve aastaga! Ma tõepoolest ahmisin Londonit endasse.
See ei tähenda muidugi seda, et ma tulevastele erasmuslastele pimesi soovitaksin metropole ja suurlinnu. See oleneb inimesest endast, mis tüüpi ta on ja mida ta tahab. Näiteks metsa sees oleks palju kergem süveneda. London sobis mulle paremini, sest olen multitasking-inimene ja see toimus seal igal sammul. Selleks, et seal üldse ellu jääda, peab olema väga kiire ja paindlik. Et süveneda, peaks minema metsa sisse väga heasse ülikooli, selliseid leidub nii Inglismaal kui ka mujal.“

„Tartus oli mul selline klassikaline üliõpilase kogemus ehk keskendusin õppimisele. Kui seda nüüd klassikaliseks nimetada…(muigab).
Tallinnas õppisin magistrantuuris juba töö kõrvalt ja ma ei saanud õppimisele sada protsenti pühenduda. Seetõttu oligi suur nauding siit keskkonnast mõneks ajaks ära minna, et pühenduda enese harimisele ja endale üldse.
Eriti kihvt oli see, et elasin Harrow’ ülikoolilinnakus, mis asus kesklinnast 40-minutilise metroosõidu kaugusel. Minu ühikas oli kooli sissepääsust umbes 100 meetri kaugusel, sealsamas oli suur ja uhke raamatukogu , kust sai ka filme ja plaate laenutada. Põhimõtteliselt oleks ma saanud vabalt veeta kogu aja linnakust lahkumata.
Selles mõttes oli kesklinna kaugus hea. Pidin sinna minemist ikkagi planeerima ja kui kesklinn oleks olnud kohe ukse taga, poleks mulle võib-olla õppimisele piisavalt aega jäänud. „

Karjääri on parem teha Eestis
„Nüüdseks on Londonist mulle saanud vaimses mõttes teine kodulinn. Sinna on alati hea naasta ja seal kas või paar päeva toimetada.
Jälgin Londoni ja Inglismaa elu ka interneti vahendusel ja loen sealseid ajakirju. See kogemus mõjus väga… sügavalt. London avardas mu maailmapilti ja seda mitte ainult korraks, vaid minu maailmapildi n-ö mull venis vähemalt mainitud saareriigini välja,“ tunnistab ta.
„Londonisse on nüüd väga hea naasta. Seal on ees sõpru, paiku, armsad raamatupoed ja kõik muu, mille juurde tahad ikka ja jälle tagasi minna. Hoolimata sellest, et see linn võib inimesest tohutult energiat võtta. See on meeletu tempoga linn, aga olen jõudnud juba sellisesse staadiumisse, et ma seal pigem rahunen. Sa oled seal nii anonüümne ning saad endaga üksinda jääda. „

Kas Mardil ei tekkinud siis kiusatust Londonisse jääda? “Toona ma olin siiski väga selgelt seotud oma töökohaga, mis ootas mind tagasi. Teleproduktsioonifirmas Ruut olid mitmed saated, mida mind oodati tegema. Näiteks „Ärapanija“ alustas kohe kui ma tagasi tulin ning samuti „Kahvel“.
Selles mõttes pakuti mulle ka Eestis väga palju põnevust ja mulle ei olnud sinna jäämine üldse eesmärgiks. Hiljem olen korduvalt mõelnud erinevatele välismaal töötamise variantidele, kuid ei ole kippunud neid realiseerima. Väidan, et Eesti on elu- ja töökeskkonna mõttes ületamatu. Londonis peab enne inimväärse elu saavutamist kõvasti vatti nägema. Esimesed viis tööaastat oleks seal kohutavalt keerulised. Karjääriredel on seal niivõrd paljude astmetega ja nii paindumatu, et alles jäävad ainult kõige tugevamad.“

Mine turule ja tunnelitesse
Mees annab mõned pisut ebatraditsioonilised soovitused Londonisse minejaile. „Esiteks tuleb teed ületades vaadata mõlemale poole. Kindlasti vaatad esimesena vales suunas, nii et vaata juba mõlemale poole.
London on nagu väikene maailmamudel. Seal on olemas kõik erinevad kultuurid ja erinevad linnaosad oma erinevate hingustega. Päris vana head Inglismaad on sinna väga vähe alles jäänud, aga miks mitte külastada spetsiaalset sokipoodi kallite butiikide linnaosas. Seal müüvad sulle härrasmehed käsitsi tehtud sokke ja saad tunda, mida tähendab inglise kvaliteet ja aristokraatlik suhtlemine.
Kindlasti tasub läbi astuda Camdeni subkultuuride turult ja saada selle kirevusest osa. Soovitan ka Oxford Streetil kas või ühe koha peal seista ning tunnetada, kuidas elu sinust mööda tuhiseb. Sellist inimeste tormamist nagu Oxford Streetil, ei ole ma ka New Yorgis ega kusagil mujal kohanud!
Lisaks võiks üles otsida kitsad jalakäijate tunnelid, milliste kaudu saab ühest Thames’i kaldalt teisele kõndida. Sinna satub vähe turiste, aga need on põnevad ja seal tekib mõnus klaustrofoobiline tunne.
Kui inimene hoolib veel paberraamatutest, siis tasub avastada ka sealseid raamatupoode. Teatri ja näituste huvilisele on London muidugi täielik tipp!“

"Ka pubikultuur on seal loomulikult põhjalik. Näiteks pärast Dr. Barbrooki loenguid mindi sinnasamasse pubisse ja arutati koos õppejõuga odavat Red Stripe õlut juues samu teemasid edasi või muidki maailmaasju. Õppejõududega õlle joomine sealsamas ülikooli all oli samuti omaette kogemus, mis ilmselt Eestis ei ole nii levinud.„

Ole valmis lärmakaks kogemuseks!
Mida on värskel Londonisse mineval vahetustudengil vaja esmajärgus teada? „Kõige keerulisem asi Londonis on ilmselgelt elukoha leidmine. Kui sa saad ühikakoha, siis oled õnnega koos. Võta see vastu ja emba seda! See on kõige mõistlikuma hinnaga ja laias mõttes kõige turvalisem.
Loomulikult oleks ka erakorteri hankimine omaette kogemus, sest seda peaksid sa siis tegema koos ülikoolikaaslastega, kes on sinna üle maailma kokku tulnud. Aga elukoha otsimisega tuleb alustada nii ruttu kui võimalik, erakordselt ruttu! Lisaks pead aru saama, kus su loengud toimuma hakkavad ja selle järgi oma elukohta sättima.
Transport on seal väga kallis. Parim viis on soetada jalgratas ning sellega sõita. See on odav ja hoiab aega kokku. Loomulikult sõidab metroo kiiresti, kuid ka rattaga sõidab 40 minutiga ühest linnaotsast teise.„

Üldiselt positiivse kogemusega lõppenud ühikaelus oli vaid üks tõrvatilk, mis tegelikult andis kõigele veelgi vürtsi juurde. „Ainuke negatiivne kogemus oli see, et nad tegid ühikas tihti tuletõrjealarmi kontrolli. Sageli juhtus see öösel. Igas toas on seal suur punane kell, mis ei ole mingi tehnoloogiline vidin, vaid reallne kell, kus haamer taob vastu ümbritsevat raudmuna.
See on nii kõva helin, et ma ei imesta, kui mõni tudeng selle peale infarkti saab. Sa ei saa enam toas olla! Lärm on hullem kui reaktiivmootoriga lennuk. Selle lühikese aja jooksul sain helinat neli-viis korda kogeda,“ muheleb Normet.