Estonian Air´is töövarjuks olemine valmistas mullegi suure pettumuse!
Kuuldes MTÜ SENT poolt korraldatavast Töövarjupäeva Kroon konkursist, otsustasin ka mina sellest osa võtta. Sirvisin nimekirja pikalt-pikalt ning lõpuks otsustasin Estonian Airi stjuardessi töövarju kasuks. Kirjutasin nõutud motivatsioonikirja, miks just see amet ning saatsin oma CV.
5 päeva enne töövarjupäeva tuli oodatud kõne, et olen välja valitud antud töökohale. Muidugi olin õnnest absoluutselt joovastuses. Sihtpunkti mulle ei avaldatud, öeldi vaid, et varjutatav võtab ise ühendust.
2 päeva varem saabus meil, et olen oodatud 16:30 Tallinna Lennujaamas Estonian Airi kassa juures, kus võtab mind vastu lennu kapten. Üllatus-üllatus, aga järelõhtu, kus kõik varjud ja varjutatavad kohtuvad, toimus 17:15. Seetõttu uurisin, kas hilise tööpäeva algus tähendab, et järelõhtule ei jõuta? Vastuseks sain, et olen planeeritud Vilniuse lennule ning stjuardessi tööpäev ei ole tavaline tööpäev algusega kell 9 ning lõpuga kell 17:00. Hea küll, mõistetav. Kahju mul eriti polnud, siiski lend Vilniusesse.
Oodatud päeval ning kellaajal seisingi Estonian Airi kassa ees. Kell aga tiksus armutult edasi, 16:35, 16:37, 16:40, 16:45? Läksin siis ise kassasse ja teatasin, et olen töövari ning pidin kohtuma kapteniga kell 16:30. Keegi ei teadnud, miks kaptenit polnud, kuid ära mind sealt toimetati. Estonian Air Regionali taharuumidesse. 16:55 saabuski kapten koos minu pardakaardiga ning olin õnnelikult valmis ära lendama.
Läbisin check-in`i ning jõudsin lennukile. Tutvusin meeskonna ning oma varjutatava stjuardessiga. 5 minutit hiljem saabus aga täiendav informatsioon, et kõik kohad on välja müüdud. Ehk, varjule enam kohta pole. Mis seal ikka, väljusin lennukist ning leidsin ennast taas kontorist. Seal kohtusingi teise varjuga, kelle päev oli olnud oluliselt rohkem pettumusi täis - alates sellest, et pool kümme oleks ta pidanud lendama Stockholmi, kuid lennukiga oli midagi valesti ning lend jäi ära. Seejärel pidi ta kell 5 lendama Ukrainasse, kuid kell 17:30 istusime me koos kontoris ning saime teada, et sihtpunktiks on Kuressaare.
Minu jaoks sekelduste jada siinkohal lõppes. Lahked piloodid pakkusid võimalust mõlemal ühe otsa kokpitis istuda. Leppisimegi siis kokku, et kuna tema soovib näha Tallinnasse maandumist, on minu lennata esimene ots. Kõik oligi väga tore, kuni jõudsime Kuressaarde. Seal saabus teade, et kahju küll, aga EA president soovib lennata Tallinnasse ning ka tema töövari soovib kokpitis olla. Nii olid nad sunnitud pooletunnise lennu veel poolitama - mõlemale 15 minutit.
Eriti kurb on see, et vari, kes pidi algselt terve lennu tagasi saama sõita, soovib siiralt piloodiks saada ning temale oleks see kogemus asendamatu olnud.
Muidugi, oleks võinud olla ka nii, et kogu lend toimunuks simulaatoris, kuid sel juhul oleks me sellega ka leppinud. Pettumust valmistab see, kui lubatakse kõrget lendu ning kohale jõudes kärbitakse tiivad. Oleks me algusest peale teadnud, et lend toimub Kuressaarde, poleks pettumust olnud ollagi. Hetkel on aga tunne nagu varjud oleksid olnud lihtsalt üleliigsed hüpiknukud, mitte noored inimesed ootuste ja lootustega. Minu arvamus EA usaldusväärsusest kahanes väga väikeseks. Kuigi meeskond oli imetore ning vastutulelik, alandati meie kui varjude tähtsus alla nulli. Mida tunneksite teie, kui oleksite auhinnareisi võitnud Vilniusesse 5 tunniks, kuid saaksite reisi Kuressaarde 2 tunniks?
