Sügisel läksin ma uude kooli ja armusin uues koolis ühte tüdrukusse. Tüdruk keda ma esimest korda nii väga armastan. Ma tahan alati temaga koos olla ja olla temaga õnnelik. Veeta oma aega temaga ja jagada temaga oma rõõmu. Ta on fantastiline! Tal on imeilusad pruunid silmad ja kaunid lokid, ta on minu unistuste tüdruk.

Ma olen talle öelnud, et armastan vaid teda ja ei suuda ma temata elada. Tema ütleb sellepeale, et tal on vaja aega mõtlemiseks, aga sellest aja andmisest on juba nii palju möödas. Ma saan aru, et iga asi nõuab aega, aga äkki kõik on hoopis lootusetu? Äkki ta ei taha minuga mingisugust suhet? Ta väidab alati, et ma olen ainuke, kes teda armastab.

Me räägime iga jumala õhtu Messengeris või siis Facebookis ja ma alati ajan teda naerma, sest see teeb nii teda kui ka mind õnnelikuks. Et olla õnnelik, pole vaja raha vaid tõelist armastust. Tulekul on ka suvi ja suvel me saaks väga vähe kokku, kuna meie vahel on suur vahemaa.

Ma ei tea, mida eluga peale hakata. Sõbrad ütlevad, et saa üle temast, aga ma ei saa, sest kohtasin seda, keda kohata tahtsin ja ükski sõber ei saa mind mõjutada. Ma lubasin talle, et ma ei kao ta elust iial ja seda ma ka teen. Kui sa peaksid seda artiklit lugema, siis tea, et armastan sind kogu südamest ja ma vajan ma ainult sind!