„Biloxi blues“ on näitekirjanik Neil Simoni poolautobiograafilise „Eugene’i triloogia“ teine osa, mille keskmes on noor kirjanikuametist unistav Eugene M. Jerome (Priit Strandberg).
1943. aastal mobiliseeritakse Eugene sõjaväkke, kus ta peab oma saatusekaaslastega kahe ja poole kuu pikkuse väljaõppe jooksul ekstsentrilise seersandi (Rain Simmul) käe all valmistuma sõjaks.

Paraja sõjaväelise drilli ja tambiga etendus on lavaka karmist õppetrennist tulnud poiste endi jaoks kindlasti ka pisut sümboolse tähendusega.

Tallinna Linnateatri põrgulavale toodu kulgeb tempokalt ja humoorikalt, nagu seda algmaterjal nõuab.
Lihtsalt tubli koolitüki raamidest kisuvad lavastuse juba algupooles välja sõduri Arnold Epsteini (Karl-Andreas Kalmet) ja seersandi Merwin J. Toomey teravad dialoogid. Karl-Andreast vaadates tekkis millegipärast uitmõte noorest Peeter Volkonskist...

Publik sai situatsiooninaljade üle mitmed kõhutäied naerda ning tundus, et tõsiseks mõeldud stseenide tarvis ei saadud lõbusaks aetud õhkkonda enam rajalt maha. Polegi vaja! Etendus kubises noorusliku kometi särtsust ja sellises eas ei tohigi komistuskive ja saatust veel liiga tõsiselt võtta.
Naerumüginast päris laginani aitas publikul jõuda Henrik Kalmeti poolt kehastatud põmmpea Roy Selridge mahlased tõdemused.

Tõenäoliselt oldi kurja vaeva nähtud originaalteksti kalambuuride kallal ning suures osas oli "made in USA" kenasti maarjamaiseks ümber valatud.
Pukki "Biloxi Blues" oli minimalistlike dekoratsioonidega ja kindlasti on seal oma "süü" põrgulaval etendatud Elmo Nüganeni lavastustel. Eks lavastaja edevus nõuabki loo oskusliku "tühjast" välja mängitamise esitlemist.

Lugu astus sõjaväelise rütmi ning naerupahvakute saatel suhteliselt järsu lõpuni ja võib-olla jäi mõtteorgan pisut nälga, kuid meel sai seevastu kevadiselt lahutatud!