Ühel kevadisel koolipäeval seisin nagu iga teinegi õpilane pikas sööklajärjekorras, oodates mõnusasti lõhnavat lõunasööki. Siis aga helises mobiiltelefon. Huvijuht saatis Facebooki-teate, et BAFF ootab 11. klassi õpilasi kandideerima Liidriakadeemiasse. Esialgu ei pööranud ma sellele infole kuigi palju tähelepanu, kuid natukene edasi uurides peatus silm sõnal “USA”. See oligi moment, kui nägin taas võimalust väljakutse julgelt vastu võtta, aimates juba, et Liidriakadeemiasse kandideerimine on parajaks pähkliks. 

Kui vajalik paberimajandus korras, jäi üle vaid vastust oodata. “Kohtupäeval” lugesin sotsiaalmeedia abil sõprade rõõmuhõiskeid nende edasipääsemise puhul. Mina aga kurvastasin ning mõtlesin, kas tõesti ma ei sobigi. Poole tunni möödudes sain minagi rõõmu tunda. Järgnev voor tähendas aga juba karmimat testi. Nüüd tuli läbida ingliskeelne intervjuu nelja inimesega, kes vaatasid, kas kõik paberile kirjutatu vastab ka päris elus tõele. 

Mind intervjueeriti 1. aprillil Tallinna Ülikoolis. Enne ruumi sisenemist piilusin siseaknast ja nägin, et kõik neli tähtsat isikut, kellest sõltub mu saatus, on naised. Miskipärast see rahustas mind, kuid närvid olid endiselt pingul. Olen küll palju esinenud ning pole lavanärvi juba ammu tundnud, kuid siis vedas mu enesekindlus alt. Kui kell sai täpselt 12.45, astusin ruumi, naeratasin ning tervitasin. Esimene küsimus tuli kiirelt. "Miks Te otsustasite sellesse programmi kandideerida?” Vastasin välkkiirelt: ”Mulle meeldivad väljakutsed." Nemad naersid, mina naersin ja nii oligi hirm kadunud, enesekindlus täielikult taastunud ning jätsin hea esmamulje. Edasi läks kõik juba libedamalt ning tekkis tunne, et suvel ootavad mind taas Ameerika Ühendriigid. 

Sisetunne ei vedanud alt. 2. juuli õhtul pakkisin asjad ning juba 3. juuli pärastlõunal astusin Riias lennukile, et vahepeatusega lennata üle Suure Lombi kõikide unistuste maale. Esimene mulje oli sõna otseses mõttes lämmatav, sest ilm oli lihtsalt niivõrd kuum ja umbne, et hingatagi oli raske. Ajavahest tingitud väsimustundega võideldes sõitsime bussiga kiirteed pidi Bostoni Brandeisi Ülikooli, kus veetsime järgmised kolm nädalat. 

Mängisime mänge, külastasime Harvardi Ülikooli ning ümberkaudseid linnu, organiseerisime ise tegevusi, õppisime tundma teisi kultuure ning tutvustasime oma riigi ajalugu, esinesime, kohanesime Ameerika ülikoolidele omase rikkaliku, kuid ebatervisliku toiduvalikuga (nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks pakuti friikartuleid, hamburgerit ja hot dog'i), tegelesime spordiga ning nautisime õhtuid, vaadates sooja tuule käes piirituna näivat tähistaevast. BAFF oli meile planeerinud rikkaliku ajakava, milles olid meelelahutuslik ja õppimise pool omavahel täiuslikult tasakaalus ning mis oli piisavalt paindlik, et lasta meil endil seda oma huvide järgi muuta või isegi mõnda üritust organiseerida. 

Pärast kolme nädalat jätsime Brandeisi Ülikooliga hüvasti ning suundusime alla lõunasse, et tutvuda võimsa New Yorgi ning massiivsete mälestusmärkidest küllastunud Washingtoniga. Lisaks rohkele turistitegevusele õnnestus meil kohtuda tähtsate isikutega ning luua kontakte ehk juba tulevaste ärisidemete jaoks. Nende seas olid BAFFi juhatuse, Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu ja USA Kongressi liikmed. 

Minu jaoks oli tegemist tõeliselt fantastilise kogemusega, mille käigus arendasin juhtimisoskusi, tutvusin paljude talendikate inimestega Baltikumist ning juhtivate inimestega USAst ja õppisin paremini tundma nii Läti, Leedu kui ka USA kultuuri ja ajalugu. Tagasi vaadates tundub nii imelikuna asjaolu, et nii tühisest sõnumist nagu Facebooki-teavitus võib lõpuks sündida midagi suurt ja olulist.