FIFA Soccer 2004
Esiteks on kõik tõsised huvilised loomulikult südamepõhjani solvunud, et miks jumala pärast Maania kirjutab FIFA 2004st, sellest virtuaaljalgpalli diletandist, aga mitte samal kuul arvutile ilmunud konsooli-imelapsest Pro Evolution Soccer 3st. Põhjus on tegelikult lihtne: me ei saanud viimast lihtsalt veel kätte.
Esmane mulje on igati positiivne: graafikat on tuunitud, heli on endiselt heal tasemel ja mängitavust on ka muudetud. Ikka needsamad tähelepanekud, mis iga järjekordse FIFA puhul. Vaatame lähemalt.
FIFA on pildi poolest juba pikemat aega jalgpallimängude seas konkurentsitult parim. Sportlaste liigutused on väga sujuvad, realistlikud. Eriti kenad on aga staadionid, mis vastavad täpselt reaalelu vastanditele. Old Traffordil või Santiago Bernabeul väravat lüüa on ikka päris mõnus. Väljakutele lisati ka toredaid valgusefekte ning muud silmailu, kuid kahjuks pole seekord võimalik proovida erinevaid ilmastiku tingimusi. Nagu tavaks saanud, on staartegijad kõik nägude järgi äratuntavad ja väidetavalt üldse kõik siinsed 10 000 vutimeest (18 liigat ja 500 võistkonda!) omade nägudega.
Heli on samuti suurepärane. Erinevate võistkondade fännid häälitsevad isikupäraselt, mis loob mõnusa meeleolu. John Motson ja Ally McCoist teevad kommenteerides samuti üldjoontes head tööd, kuigi ei suuda aeg-ajalt matšide kiire tempoga sammu pidada ja karjatavad mõni hetk hiljem kui seda oodata võiks. Soundtrack on eriti võimas, mulle piisas juba sellest, et seal oli Goldfrapi lugu „Train“, aga seal on muudki head.
Nüüd asume kõige olulisema juurde: mängitavus. Juhtimine on võrreldes eelmise FIFAga keerulisem, võimalusterohkem. Kõigi võimaluste ärakasutamiseks peab olema paras koordinatsioonigeenius. Silmapaistvaim muudatus on võimalus kontrollida ka sportlasi, kelle valduses ei ole parajasti palli. Tänu sellele teostatakse kõikvõimalikke ebastandardseid kombinatsioone. Kahjuks on nende edukas teostamine paras kunst.
Kaitsetegevus on muutunud intelligentsemaks ja nauditavamaks. Vastaseid saab nügida ja lükata, täpselt nagu jalgpalliväljakutel näeb (jääb loota, et järgmises FIFAs saab teisi särgist ka tirida, et oleks ikka nagu päris…). Selleks, et kohtunik vea vilistaks, ei pea enam kindlasti vastasele jalad ees sisse sõitma.
Kõige komplitseeritum ja olulisem osa spordimängudes on TI. Tango tantsimiseks on vaja kahte või kuidas nad ütlevad… Siin on tavaliselt peitunud ka FIFA-seeria suurimad puudused ja kahjuks pole 2004 erand. Esialgu on kõik üpris meeldiv, aga mida edasi, seda rohkem intellektipuuduseid tuleb ilmsiks. Kõrgetel raskusastmetel muutub kõik üsna puiseks ja olukorrad hakkavad süstemaatilise järjekindlusega korduma. Mõnevõrra toob siia leevendust pallita meeste kontrollimine, aga seegi muutub ajapikku veidi üksluiseks.
2004s on rida tegevusi, mida saab teha ja mida mitte. Näiteks palliga väljaku keskelt läbi minna on üpris võimatu, olenemata sellest kui osava pallivõluriga seda üritada: kaitsjad on kohe jaol ja võtavad järjekindlalt palli ründajatelt ära aga äärtel on nad millegipärast palju hooletumad ja lasevad küllalt vabalt tegutseda. Sellised piirangud ja reeglid ei sobi kokku jalgpalli loomingulise natuuriga. Mängitavusega on üldjoontes nii, et just siis, kui õpid lõpuks juhtimissüsteemi korralikult kasutama, hakkab mäng üha igavamaks ja korduvamaks muutuma. Ei saa öelda, et mängitavus oleks üdini vilets, kuid tõelised virtuaaljalgpallisõbrad jäävad kindlasti rahuldamata.
Kõige ebameeldivam on aga hoopis kasutajaliides. Sellise ebafunktsionaalsusega peab olema ikka päris keeruline hakkama saada. Oleks siis praktilisus ohverdatud esteetiliste naudingute nimel, aga ei: midagi ilusat seal ka pole. Kõik menüüd on kohutavalt suurte kirjadega, nii et korraga mahub ekraanile väga vähe informatsiooni. Veidi pakuvad selle koleduse juures lohutust toredad muusikapalad taustal.
Kui nendes menüüdes piisavalt ringi tuhnida, leiad üles ka uue ning üpris huvitav valiku nimega Karjäär. Sarnaselt teistele EA Sportsi teostele saab enda valitud meeskonda majandada (samas lubab Total Club Manager 2004 iseloodud tiime siia üle tuua). Seda viiehooajalisel perioodil, mille vältel tuleb loomulikult saada võimalikult palju võite ja lüüa võimalikult palju väravaid. Väravalöömisele on lisatud veidi majandamist (osta-müüa-kasutada-treenida oma võistkonda ja sportlasi), aga üldiselt on see pigem formaalsus, kui midagi tõsisemat. Seda vähestki segab ebamugav kasutajaliides. Pealegi nõuab viie hooaja läbimine parajat meelekindlust.
Peale Karjääri on kõik tavapärasemad valikud nagu sõpruskohtumised, erinevad karikavõistlused ja treenimine. Viimane on mõnda aega seeriast kadunud olnud, kuid õnneks nüüd tagasi. Treenimisevõimalus on täitsa abiks, kuna annab võimaluse juhtimissüsteemiga veidi rahulikemates tingimustes tutvuda.
Märkimisväärne on, et EA Sports lasi 2004le juba paranduse välja. Mitte, et see muidu midagi erilist oleks, aga EA nad on tavaliselt selles osas üsna kitsid. Jääb loota, et see ei jää viimaseks.
Üldjoontes on olukord niisiis selline, et lätlased vaatavad tuleval suvel telekast, kuidas nende rahvuskoondis Euroopa jalgpalliareenil kangelastegusid teeb, aga meie peame leppima personaalkompuutri vahendusel palli tagaajamisega. FIFA 2004 ajab küll asja ära, kuid pole kahjuks midagi enamat kui „järjekordne FIFA“.
Sport
EA Canada, kirjastab EA Sports
Tugi: 1-8 (Internet, LAN)
PIII-600, 64 MB RAM / 128 MB Windows XP ja 2000 jaoks, 880 MB kõvaketast, 8x CD, 32 MB kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP
Hind: ca 800 kr
