FILMIARVUSTUS: "47 Roninit" on kergesti unustatav film

Tundub, et korraliku võitluskunstifilmi tegemine on muutunud Keanu Reevesi jaoks täiesti obsessiivseks tegevuseks, kuid kohe kuidagi ei suuda mees enda 14 aastase tagust "The Matrixi" Neo rolli edu üle trumbata. Ütlen kohe, et isegi filmi trailer ei olnud minu jaoks piisavalt usutav, et oleks tekkinud suurepärase filmi ootus ja lootus, mis kahjuks oligi lõpuks põhjendatud. Paraku kõik huvitav on traileris juba olemas, millele filmist mitte midagi juurde ei saa, isegi pigem paar kohta on puudu. "47 Roninit" (2013) on juba üheksas film, mis pajatab Jaapani kultuuris väga tähtsat ja legendaarset ajaloolist lugu neljakümneseitsmest samuraist aastatel 1701 kuni 1702, kus bushido oli veel suur auasi. Eelnevad filmid, mis seda teemat käsitlevad on: "Chûshingura - Zempen: Akahokyô no Maki" (1932), "Genroku Chûshingura" (1941), "Dai Chûshingura" (1947), "Chûshingura" (1958), "Chûshingura" (1962), "Akô-jô danzetsu" (1978), "Shijûshichinin no shikaku" (1994) ja "Saigo no Chûshingura" (2010). Pole mitte ühtegi eelnimetatud filmidest näinud, kuid tean, et mitte üheski nendest ei ole samuraisid päästmas valgenahaline kangete liigutustega kivinäoga mees.

Lugu räägib noorest poisist nimega Kai (Reeves), kelle leiab metsast kohalik Jaapani valitseja Asano (Tanaka). Kiilakas segavereline ja salapärane poiss võetakse samuraide juurde elama. Aastaid hiljem on Kai suureks saanud, kuid elab kõikide samuraide põlguse all, kuigi omab suuremat oskust mõõgaga kui keegi teine. Tema ja isand Asano tütre vahel on tekkinud romantilised tunded, mida noored üritavad peita. Ühel päeval kui Asano väikest valitsusala külastab suur Jaapani valitseja shogun Tsunayoshi (Tagawa), tuleb temaga kaasa kaasa naaberala valitseja isand Kira (Asano). Pettuse läbi sunnitakse Asano enesetappu sooritama, jättes kõik mehe 20 000 samuraid ilma isandata. Aasta aega hiljem mehed koguneva ning teevad plaani, et oma isanda eest kätte maksta, olgu mis iganes selle hinnaks.

See film on mitmes mõttes täiesti arusaamatu. Esimene asi on selle filmi jaoks valitud lavastaja - Carl Rinsch. Kuidas on võimalik, et sellise super eelarvega filmile võetakse keegi algaja lavastaja? Tegemist on mehele esimese täispika filmiga ning kohe antakse kätte 225 miljonit dollarit? Uskumatu. Üpris oodatav, et tulemuseks on totaalne põrumine ja igavuse etalon. Teine arusaamatu asi on selle filmi tegemine inglise keeles, kasutades Jaapani näitlejaid, kes selgelt keegi ei oska väga hästi seda keelt rääkida, mistõttu tulemuseks on äärmiselt kandilised ja koomilised aktsendid. Kolmas arusaamatu asi on filmile tugeva fantaasiaelemendi lisamine, millest ei ole originaalses loos mitte ühtegi vihjet. Tulemuseks on alla keskmise film, mis ei võta ühe rikkaima kultuuriga riigi ajalugu tõsiselt, hakates seda lausa mõnitama.

Kai karakter, keda kehastab tuntud kivinägu Keanu Reeves, on filmi jaoks juurde mõeldud, sest aastal 1701-1702 Jaapanis ei olnud samuraidel abiks imeliselt osavat valgenahalist proameerikalikku kangelast. Tema lugu ei ole mitte midagi erilist. Poiss kasvatatakse ülesse, kuid kordagi ei võeta omaks. Teda pidevalt koheldakse halvasti, kuid tema säilitab oma alandlikkuse ja aupaklikuse sellest hoolimata. Temal tekib tugev armastus oma isanda Asano tütre Mikaga, mida on näha ja tunda ainult ülepaisutatud dialoogi kaudu. Peale selle, et suhe Mikaga on väga võlts ja mitte midagi ütlev, kannatab ka Kai suhe Oishiga ebaloogilisuse all. Oishi suhtumine segaverelisse muutub ühe hetkega, minnes vihamisest abipalumiseni ilma mõtlemata.

Pean ütlema, et minule väga meeldis Kai ja Oishi vahel egalitaarselt jagatud lugu, mis on võib-olla isegi rohkem Oishi lugu. Nemad kahekesi on ka ainsad karakterid filmis, kes saavad üldse mingisugust arendamist ja taustalugu, kuid ka seda mitte piisavalt. Kõik ülejäänud karakterid jätavad külmaks ja ükskõikseks. Sellest oli kahju momendil kui Basho ära sureb, sest tema tundub nagu karakter, kes võiks meeldida, kuid tema kohta ei ole mitte midagi teada. Totaalne hoolimatus karakterite suhtes on väga suur probleem selle filmi jaoks, sest näiliselt huvitavate karakterite motiivid ja taust jäetakse lahti rääkimata. Milleks näeb nõid nii palju vaeva, et aidata isand Kirat? Kes see nõid on? Kes on isand Kira? Mis plaanid temal on? Kes on shogun Tsunayoshi? Selliseid küsimusi on väga palju.

Walter Hamada ja Chris Morgani kirjutatud käsikiri ei võta seda legendi tõsiselt. Inglisekeelne lahendus ning valgenahalise kangelase lisamine on suur viga. Olgugi, et Kai ei ole kordagi samuraidest üle, ei vähenda tema karakteri lisamine ameeriklaste ego. Filmil siiski on enda eelarvele kohaselt fantastiline audiovisuaalne pakend. Kuigi igasugune fantaasiaelement on teose tunnetusest väljas ja ebasobilik, on need ekraanile toodud väga ilusalt ja efektselt. Kostüümid ja ajastu kujutamine on äärmiselt korrektne ja ilus vaadata. Kahju on sellest, et Keanu Reeves on kohutavalt halb näitleja. Jaapani näitlejad on suurepärased ja eriti kiired igasuguses võitluses - nii mõõgaga kui käsitsi, siis Reevesiga võideldes jääb vaenlane äkitsi aeglasemaks. Samurai filmi kohta on filmis väga vähe igasugust omavahelist võitlust.

Tunnistan, et suurem osa filmist mul ei olnud saalis igav, kuigi raputasin oma pead väga palju. Juba päev või kaks peale teose nägemist ei suutnud enam palju detaile meenutada - sedavõrd kergesti unustatava filmiga on tegemist. Põhjuseks, miks seda arvustust kirjutan alles nüüd, peaaegu nädal aega hiljem, on see, et vajasin aega originaalse legendiga tutvumiseks. Õnneks tänapäeva internet pakub mitmed variante ja lugemist tundideks. Neljakümneseitsme samurai lugu on tõepoolest huvitav ning oivaline näide pühendumisest, kavalusest, kannatlikusest ja lubadusest. Kõige olulisem aspekt terve loo juures on bushido, mida kõik nendelt samuraidelt ootasid. Isand Kira valvurid olid valmis isand Asano endiste samuraide tulekuks, kuid meestel oli selge plaan. Pidevate joomingute, prostituutidega ning muude elule alla andmise tegevusega maskeeriti poolteist aastat kestnud treenimist, planeerimist ja varustuse hankimist. Viimaks saabunud kättemaks oli meestel planeeritud kuni viimse detailini ning isand Kira surm saabus kiiresti. Legend räägib Jaapanis olevast klassikalisest dilemmast kahe lubaduse vahel. Film kahjuks ei räägi üldse sellest ajast, mil samuraid treenivad ja planeerivad rünnakut, vaid läheb sellest üle sellise kirjaga: "One Year Later".

Filmis olevad Jaapani päritolu näitlejad on hingega asja juures. Seda on näha ja tunda. Jääb mulje, et tegemist on väga olulise teemaga. Tahan eriliselt kiita Oishi rollis olevat Hiroyuki Sanadat ja isand Kirat kehastavat Tadanobu Asanot. Mõlemad teevad oma rollid veatult ja nauditavalt, pannes mind uskuma iga enda öeldud sõna, hoolimata, et need on kandilises inglise keeles. Rinko Kikuchi on filmis fantaasiarikka nõia rollis. Kahjuks on see ilus naine peaaegu sama halb näitleja kui Keanu Reeves, kuid seda meest siin filmis keegi üle ei trumpa. Emotsioonideta üleopereeritud nägu ei muutu kordagi - kas võideldes elu ja surma peale, tappes mütoloogilist olendit, vandudes igavest armastust oma või sooritades seppukut. Kô Shibasaki kehastab Mikat, kes on Kai armastus ja isand Kira tulevane abikaasa. Ainukene asi, mida see naine siin filmis teeb on kurb nägu ja mõni valatud sentimentaalne pisar. 

"47 Ronin" on uskumatult halvasti raamitud. Kõik veri ja natukenegi võikam asi jääb väga ebausutaval viisil kaadrist välja. See on tehtud sellepärast, et suure eelarvega filmil on kohustus teenida tagasi kogu raha ja natukene veel pealegi, seetõttu peab film olema sobilik igale vanusegrupile. Seega tasub oodata mõõgavõitluseid, neid üksikuid, ilma igasuguse vereta - täiesti kuiv ja tolmune film. Loos, mida film räägib, on terve üks suur osa sellest, kuidas Kai on metsadeemonite juurest. Mehed kõik lähevad sinna, et tuua imelised ja salapärased mõõgad, mis nagu Kai demonstreerib, lõikab ilma vaevata puud. Kahjuks sellega need mõõgad unustatakse ära. Film enam ei maini neid kordagi. Sama asi on Kai salapäraste võimetega, mille metsadeemonid talle õpetasid - film unustab need ära. Lõpetuseks ütlen, et film on suur pettumus. Kes soovib vaadata enam-vähem samurai filmi, kus valge mees on tegija, siis tasub suunata pilgud filmile "The Last Samurai" (2003). Kes soovib lihtsalt ühte viimase aja parimat samurai teemalist filmi, siis tasub vaadata "13 Assasins" (2010). 

Filmile hindeks tuleb vaevaline neli punkti. Väga suur aastalõpu pettumus. 4/10.

Rohkem arvustusi ja palju muud leiab Filmiarvustus.eu leheküljelt.