FILMIARVUSTUS: “Ameerika Afäär“ — üpris lähedal piirile, et olla täiesi banaalselt tüütu žanriebard

David O. Russell on väga huvitava ja meeldejääva stiiliga lavastaja, kes peale pikka pausi naases koheselt kahe väga tugeva filmiga — “The Fighter” (2010) ja “Silver Linings Playbook” (2012). Eelmisel aastal valminud ja selle aasta alguses meie kinodesse jõudnud teos “American Hustle” (“Ameerika Afäär”, 2013) kaasab endasse kõik Russeli sõbrad ja kogu mehe talendi, et luua “päriselt” sündinud loo põhjal vändatud krimikomöödia. Kahjuks ei paista see film silma just eriliselt suure originaalsusega, kuid omab väga meelelahutuslikku sisu ning tervet hulka meisternäitlejaid. Mingisugusel põhjusel sai see film suurel hulgal Kuldgloobuse nominatsioone, kaasaarvatud parima filmi oma ning parima naiskõrvalosa Jennifer Lawrence’ile.

Irving Rosenfeld ja Sydney Prosser on kohalikud "ärimehed" ja petised, kes kasutavad meeleheitel inimesi, et teenida lihtsat raha. Ühel halval päeval satub nende skeemi ohvriks FBI agent Richie DiMaso, kes pätid vahistab. Lubades kõik süüdistused unustada, sunnib DiMaso kaks meisterpetist enda heaks töötama, et püüda suuremaid kalasid suuremate skeemidega, mis ühel hetkel kasvab üle osaliste võimete.

Tahan väga seda filmi armastada ning minna kaasa kogu selle suure armastusega, mida Eric Singeri ja David Russelli kirjutatud filmi kohta välja saadetakse. Tõepoolest, sellel teosel on olemas kõik asjad, mida valem näeb ette, et teha suurepärast filmi, kuid midagi on puudu.

Jah, filmi esimene kolmandik tundub nagu oleks tegemist Martin Scorsese stiilis üks-ühele kopeerimisega, kuid ainult sellest ei piisaks, et film muutuks harjumuspäraseks, natukene üle keskmise teoseks. Suurepärased näitlejad, hea sisu, imeline muusika, ilusalt visuaalne lugu, kuid puudu on süda ning lõpuks on film ise samasugune pealiskaudne pakend nagu iga karakter selles filmis.

Kõige suuremat kahju sellele filmile teeb see üüratu haip, mis selle loo ümber muudkui käib. Film ei õigusta oma ootuseid, kuigi pean tunnistama, et nautisin seda filmi üpris palju. Käsikiri on filmi juures imeliselt kokku pandud ning esitatav lugu on kaasahaarav. Kordagi ei hakanud igav ega tekkinud mõtet, et miks üks või teine asi selles filmis olema peab. Iga moment omab mõtet ning iga detail tähendab midagi räägitava loo jaoks. Puhkust selle narratiivi juures oodata ei ole mõtet, sest alates kohe esimestest kaadritest kuni viimasteni välja on filmil peal väga kiire tempo. Need kaks tundi, mis see linateos kestab, möödub väga kiiresti.

David O. Russell on filmi täis toppinud oma häid sõpru, kes kõik on nimed, keda ei pea pikemalt tutvustama. Kuna Russell tunneb oma näitlejaid hästi, siis terve meeskonna keemia on imeline. Olles suures osas improviseeritud dialoog, lööb see film natukene pahviks oma loomuliku ja sujuva kahekõnega, mis kordagi ei ole väsitav ega pseudofilosoofiline, mis on muutunud viimasel ajal vägagi tavaliseks.

Iga karakter on suurepäraselt välja mängitud ning vaatajale armsaks muudetud, seega väga kiiresti tekib oma lemmik, kelle poole selles hullumeelses loos ennast hoida. Kahjuks on sisse pressitud liiga palju karaktereid, kellest suur osa on täiesti ebavajalikud räägitava loo kontekstis, kuid üllatuslikud kuulsad näod. Ainukene põhjus neile saab olla Russelli enda ego, et maailmale näidata, kui palju kuulsaid nimesid ta suudab kokku ajada.
 
Täiesti arusaamatuks jääb selle filmi liigitamine komöödiaks. Tõsi, filmis on kohti, mis peaksid olema naljakad, kuid on pigem hoopis piinlikud ning ebausutavuse verstapostideks. Ainukene põhjus selliseks liigituseks saab olla auhindade jahtimine, sest draamana see film ei ole suurem asi. Sisuline ebausutavus jookseb õhukesel jääl, olles tihti väga lähedal täiesti naeruväärsuseni. Tegelikult terve see film on üpris lähedal piirile, et olla täiesi banaalselt tüütu žanriebard.

Filmis on suur rõhk ilusal väljanägemisel ning juustel. Peaaegu iga karakter on mingi moment seotud oma juustega, nii imelik kui see ka ei tundu. Igasugused detailid, taustad, ruumid, autod, riided ja muusika on ajastukohased ning viimistletud äärmiselt läikivaks ja ilusaks. Võib eeldada, et suur osa eelarvest kulus sellise visuaalse välimuse loomiseks. Esimene kolmandik filmist on kohati väga veider oma halvasti ajastatud aegluupidega ning pigem on odav seitsmekümnendate muusikavideo kui suure-eelarveline kinofilm. Teisel kolmandikul korjab film suurepärase ja veatu tempo, mis kahjuks kolmandas kolmandikus annab natukene järele. Filmi lõpp on küll huvitav, kuid kohe kuidagi ei ole nii hea, kui terve film lubaks oma ülesehitusega oodata. 

Filmis on väga palju pealelugemist (narratsioon), mida filmi jooksul teeb kokku neli erinevat karakterit. Huvitaval kombel see ei tundu üldsegi nii veider kui see esimesel mõttel on. Kindel täht ning oivaliselt imeline näitleja on Christian Bale. Mees on kehalise muutumise ekspert ning Irving Rosenfeldi roll muutub väga kiiresti täiesti tema omaks, mitte kusagilt ei paista meest ennast.

Tema armukest Sydney ProsseritAmy Adams, kes on enda jaoks tavapäratus rollis. Minu silmis üks kaunemaid näitlejannasid on selles filmis tehtud üüratult seksikaks ning peaaegu terve film saab vaataja näha naise poolpaljaid rindu.

Samasuguse poolpalja rinnaga, mis iga hetk välja hüppamas, astub filmis vaatajate ette ka Jennifer Lawrence. Vot see on karakter, kes on sellest filmist väljas! Igas mõttes ei oma Irvini naine mingisugust sümpaatiat ning jätab mulje, et Russell lihtsalt tahtis, et Lawrence oleks selles filmis, välgutaks oma rinda ja suudleks Amy Adamsit.

Samamoodi jääb arusaamatuks laste ees ropendamine, sest ega Hollywoodi lapsed ole sellisele asjale immuunsed. Kindlasti ei ole see roll väärt mingisugust auhinda. Kahju on Jeremy Rennerist, kes esineb hästi, kuid sai endale sedavõrd kõrvalise ja vähe ekraaniaega saava rolli, et ununeb kohe peale filmi lõppu. Jällegi üllatab mind Bradley Cooper. Tekib tunne, et ei oleks rolli, millega see mees hakkama ei saaks ning tahaks öelda, et hoopis tema peaks oma sooritusega kandideerima Kuldgloobusele või mõnele muule auhinnale. 

Kokkuvõtteks on film omamoodi sümpaatne ning saab meelelahutajana imeliselt hakkama. Filmi edukaks vaatamiseks peab olema natukene avatud meelega ning olema valmis andestama selgeid vigu, mida räägitav lugu on täis algusest kuni lõpuni. Naerda selles filmi eriliselt ei saa, kuid sisu on huvitav, põnev ning kogu aeg on midagi toimumas. Lõpp pikali ei löö, kuid päris pettumusest nutma ka ei aja. Võib öelda, et film on täiesti hea ja meeldejääv, kuid kohe kindlasti mitte Oscari material. 

Teosele hindeks annan vaevalised 7/10.

 Rohkem arvustusi, TOP kümneid ja aasta parimaid leiab Filmiarvustuse leheküljelt.