Filmiarvustus: "Kääbik: Smaugi Laastatud Maa" - ülipikk ja üliaeglane venitamine kuubis

 (27)
hobbit
hobbitFoto: Pressimaterjalid

Tunnistan, et "Hobbiti" filmitriloogia esimene film nimega "An Unexpected Journey" oli hea tujuga täiesti vaadatav ning talutav seiklus. See film omas huvitavaid elemente ning naeruväärselt palju visuaalset võlu, mis muutis selle lõputu tee joomise ja jalutamise talutavaks. Lootsin väga, et teine osa nimega "The Desolation of Smaug" ("Smaugi Laastatud Maa" 2013), mis kajastab kusagil 60 lehekülge raamatust, võtab mingisuguse tempo ülesse. Kahjuks on teine osa totaalne ajaraiskamine kõigile, kes ei ole raamatu austajad ja seeria suured fännid. Film eirab raamatu sisu totaalselt ning pakub kolm tundi jooksmist, ajuvaba dialoogi ning jalutamist - sisu on täielikult puudu. Selline tunne, et vaataks nagu "Star Wars" saagat, kus on kuue filmi peale kokku ca 1,5 tundi sisu.

Olles saanud läbi ja üle mägede ootab Thorinit ja seltskonda ees üliohtlik mets, mis kubiseb ootamatutest ohtudest. Eriti halvaks teeb nende seisu Gandalfi puudumine, kellel on ees enda väikene missioon. Pikk, raske ja ohtlik seiklus läbi metsa tutvustab seiklejatele osavat vibukütti Bardi, kes on inimene väikesest järvel asuvast külast. Koos tema abiga loodetakse jõuda mäele, kus sees elab kurikuulus ja kardetud hiigeldraakon Smaug.

See film on hea näide sellest, kuidas palju raha suudab sitast saia teha. Antud juhul siiski näidata haisevat hunnikut kui pehmet ja sooja saiapätsi. Ühest väikeset raamatust, mis ei ole eriliselt sisukas, imeda välja kolm ülipikka ja igavat filmi on totaalne kunst. Ainukene tõeliselt imetlusväärnne ja talendikas asi kääbiku triloogia teise filmi juures on see, et selline venitamine võtab ikka tõeliselt osavat ja rahaahnet inimest. Milleks ei ole see triloogia üks kolmetunnine enam-vähem sisukas film?

Seotud lood:

Mis sellest filmis on valesti? Esiteks see film on LIIGA pikk. Umbes 35 minutit sisu on venitatud kolmele tunnile. Ei mäleta, et oleksin kunagi varem pidanud niivõrd palju nihelema ja piinlema kinosaalis, otsides tahtejõudu, et lõpuni vastu pidada. Paar korda võis silma ka kinni minna, kuid ei suuda meenutada millal, sest kogu seda jalutamist on raske muust tegevusest (mis on ka jalutamine) eristada. Selline ajuvaba ja jultunud venitamine tapab igasuguse usutavuse ja siduvuse, muutes terve filmi sisu peaaegu olematuks ja täiesti igavaks. 

Tõsi on see, et kahjuks vähem kogenud filmisõbrad lähevad kaasa visuaalse iluga, mida see film pakub kogu oma ülisuure eelarve eest, unustades ära kõige tähtsama asja filmi juures - sisu. Samuti on tõsi, et film ongi visuaalne kunst, kuid kolm tundi vaadata ainult ilusaid maastikke kergelt unustatava aaria taustal ei ole see, mida ootaks selliselt filmilt. Kohe kindlasti ei saa eitada, et muusika selle filmi jaoks on tehtud hästi, kuid kahjuks see ei ole meeldejääv ning puudub igasugune soov seda kõrvaklappidest kuulata (erinevalt filmidest "Trance", "Rush", "Gravity" jpt). Jääb üle ainult üüratu visuaalne kunst.

Tunnistan, et visuaalselt ja tehniliselt on film super. Ei saa vaielda. Kaadrid on ilusad ning väga mõnus oli vaikselt üle maastiku lennata, kuid kusagil tund aega sellist asja vaadata on raske ning hakkas väsitama. 3D on muidugi endiselt saast ja veel üks hale üritus krabada lisa dollareid heauskliku kinosõbra taskust. Kelle idee on teha film, kus ei ole ühtegi 3D effekti peale kahe mesilase, 3D formaadis? See teeb filmi vaatamise ebamugavamaks (3 tundi kandilised prillid peas) ning võtab ära värvid (3D prillid teevad pildi tumedaks). Täiesti arusaamatu. Samuti ei tasu loota, et 48 kaadrit 3D-s on parem - ei ole!

Film algab väga hästi, sest asutakse kohe asja kallale. Enam ei kulutata aega tegelaste tutvustamiseks ja lugude rääkimiseks, vaid hakatakse kohe jalutama. Seda kõndimise ja rändamise lõputut venitamist üritab Jackson muuta huvitavaks korraliku märuliga. Tulevad esimesed märulistseenid, kus on palju asju toimumas, muusika möllab ja kõik on tore - naudin filmi. Oi, kui nooruslikult positiivne ja naiivne seal saalis ma olin. See märul ei saa otsa. Keerati võlli juurde ning nii see läks. Jalutamine vaheldub äärtult pika märuliga, mis ei oma mitte mingisugust kaasaelamise väärtust, sest juhindub ainult juhusest (tünnidega mööda jõge orke tapmas). Selline märul, mis on juba usutavuse ja siduvuse kaotanud, muutub väsitavaks. Vaataks nagu "Man of Steel" linna hävitamist uuesti - see lihtsalt ei lõppe ära. 

Kindlasti peab ütlema, et film ei ole raamatule truu. Filmis on terve hunnik asju, mida ei ole raamatus olemas ning asju, mida ei ole üldse Tolkieni loomingus olemas. Jackson toob filmi sisse Legolase karakteri, kes on juba varem tuntud ja armastatud. Kahjuks temale ei ole selles filmis ruumi, olgu ta nii lahe ja osav kui tahes. Põhjus miks mees ei sobi siia filmi on lihtne - ohu tunne. Legolase totaane dominatsioon vastase üle võtab ära ohutunde filmi kangelase pealt. Mina kui filmivaataja ei tunne muret protagonisti ja tema sõprade pärast, sest metsahaldajd on neid kaitsmas.  

Tauriel, Tauriel, Tauriel. Tunnistan, et see nimi on ilus ja näitleja, kes teda kehastab - Evangeline Lilly, veelgi ilusam. Kahju ainult sellest, et tegemist on suvaliselt väljamõeldud karakteriga, kelle ülesanne on filmi kestvust pikemaks teha. Isegi minnakse nii kaugele, et ekraanile tuuakse imelik päkapiku ja metsahaldja armusuhte tüüpi asi. Üritatakse teha mingisugust Legolase armuhuvi teemat ja veel palju muud, mida on kahju vaadata.

Õnneks on selles filmis olemas hea ja helde Martin Freeman. Tema oli põhjus, miks suutsin selle kogemuse üle elada. Mees teab ja oskab oma tööd imehästi ning selles seltskonnas, mis ekraanil ringi jalutab, paistab ta väga ereda tähena. Biblo Bagginsi karakter on ainukene, kes omab mingisugust seost ka muu looga ning raamatuga. Minnakse edasi sõrmuse kasutamisega, selle võimetega lahingus ning palju muudki, mida oleks saanud teha 10-20 minutiga paari tunni asemel. Filmi kliimaks, kus saabub kaua oodatud lohe Smaug, kelle annab oma imeliselt seksika hääle Benedict Cumberbatch, ajas mind naerma.

Smaug on ilus ja suur lohe, kellele meeldib rääkida. Täiesti ajuvaba dialoogi tuleb, mis läheb üle igasuguse usutavuse piiri. Naersin kinosaalis väga kõvasti, sest hetkeks jäi paroodia mulje. Puudub igasugune motiiv Smaugi rääkimiseks (raamatus on olemas) ning kogu tegevus, mis seal rahahunniku otsas toimub, on pead raputama panev. Kellele seda jama tarvis on? Hea uudis on see, et Smaug ja kõik muu sisutu tegevus näeb väga hea välja. Veelgi üks asi hakkas mind häirima - Bilbo peale surumine kui kangelane. Peale selle, et Jackson suudab filmis jätta igast päkapikust alaarenenud mulje (ei näe 100 meetrist kuju, ei leia võtmeauku jne), suutis ta muuta kõige ootamatumad asjad raamatu juures kõige kaugemalt nähatavateks klišeedeks. Väga halb töö. Usun, et see üks halvimaid raamatu adaptsioone, mida olen eales näinud.

Filmile hindeks vaevaline 5/10. Halb töö, Peter Jackson, häbi!

Kas selline teglaste juurde mõtlemine ja venitamine on õigustatud? Kas filmi jaoks on sisu oluline? Kas filmile antud hinne on õiglane või liiga helde?

Teisigi filmiarvustusi ja palju muud leiab www.filmiarvustus.eu leheküljelt.