FILMIARVUSTUS: „Kick-Ass 2“ — vägivald, mida vaatajale siin pakutakse, on pehmelt öeldes eemaletõukav

Paari aasta eest pani tavaline teismeline nimega Dave Lizewski massid kihama, kui otsustas hakata superkangelaseks. Nüüd on aga Dave otsustanud oma kostüümi varna riputada ja proovib elada tavalist elu. Samal ajal, kui Dave üritab sisse elada tavakodaniku rolli, ilmub aga tänavatele järjest rohkem isehakanud superkangelasi, kes loovad oma rühmituse ning igavust tundev Dave ühineb nendega.

Mindy Macready ehk Hit Girl üritab aga olla tavaline teismeline ning ei taha superkangelase mängimisest kuuldagi. Red Mist, kelle isa Kick-Ass ära tappis, võtab endale nimeks The Motherfu*ker ning hakkab kokku panema oma pahalaste armeed, et Kick-Ass’ile kätte maksta.

Kick-Ass’i esimene osa oli küllaltki ropp ja vägivaldne, ent samas oli tegu omamoodi humoorika filmiga. Lootsin, et “Kick-Ass 2” saab olema midagi sarnast, aga kahjuks seda ei pakutud. Aaron Taylor Johnson ja Chloë Grace Moretz kehastavad ka filmi teises osas Kick-Ass’i ja Hit Girl’i. Mõlemad näitlejad on taaskord suurepärased ning ka nende tegelasi on hästi edasi arendatud. Hit Girl’i püüe keskkooli sisse sulanduda ja õelate tüdrukutega sõbruneda pakub parasjagu naljakaid elamusi.

Kick-Ass/Dave on tüdinud omapäi kuritegevusega võitlemisest ning ühineb rühmitusega “Justice Forever”, mida juhib Jim Carrey kehastatud Kolonel Stars and Stripes, endine mafiooso, kes on leidnud enda jaoks jumala ning murrab nüüd jalaluid õilsal eesmärgil. Carrey on suurepärane nagu ikka ning röövib igas oma stseenis kõigilt teistelt tähesära. Koloneli roll on filmis küllaltki väike, kuid meeldejääv.

Kurjami nimi on tõesti The Motherfu*ker ja lavastaja on hoolitsenud selle eest, et ta seda ekraanil olles pidevalt toonitaks. Nimi võib ju naljakas tunduda, aga tegelane ise seda pole. The Motherfu*ker on julm ja rumal massimõrvarist psühhopaat, ning tema pahalaste armee koosneb samasugustest lunaatikutest.

Selles filmis minnakse vägivallaga teadlikult üle piiri. Näha, kuidas töötav muruniiduk sõidutatakse läbi kellegi esiklaasi, minu nachosid küll isuäratavamaks ei muutnud. Kirjeldatud stseen pole muidugi ainus — siin on neid ohtralt. Mõned veelgi võikamad. Mõeldes kõigile nendele rõvedustele, mida film sisaldab, hakkan ma taipama, miks Jim Carrey keeldus “Kick-Ass 2” promomast. Vägivald, mida vaatajale siin pakutakse, on pehmelt öeldes eemaletõukav. Võitlus heade ja pahade vahel filmi lõpus on kohati päris nauditav, aga üldiselt mõjub action keskpärasena.

“Kick-Ass 2” on järjekordne pettumust valmistav äraspidine superkangelasefilm, mille vaatamine suurt rõõmu, naudingut ega lõbu ei paku. Selle asemel, et naerma ajada või meelt lahutada, läheb võigaste stseenide tõttu pigem süda pahaks. Kuid eks arvamusi ole mitmesuguseid ja kindlasti leidub publiku seas ka neid, kellele sedasorti meelelahutus sobib.