FILMIARVUSTUS: "Kõnts" — tõeliselt räpane ja tõeliselt hea ning garanteerib rõvedustega saalitäie naerupahvakaid

 (3)
FILMIARVUSTUS: "Kõnts" — tõeliselt räpane ja tõeliselt hea ning garanteerib rõvedustega saalitäie naerupahvakaid
Kaader videost

Olin elevil nagu väikene tüdruk Hello Kitty poes, kui kuulsin, et maailmal on taaskord võimalus vaadata Irvine Welshi romaani ekraniseeringut. Olin väga noor poiss, kui lugesin seda raamatut ning see oli tollel ajal teine lemmikraamat kohe peale Benjamin Leberti imelist noortele suunatud romaani “Crazy”. Olen elus näinud kolme filmi, mis on tehtud Welshi raamatute järgi — “Trainspotting” (1996), “The Acid House” (1998) ja “Ecstasy” (2011). Neist kolmest on märkimisväärne ainult “Trainspotting”, mis on minu jaoks kindel kümne punkti film. Alates sellest filmist olen oodanud uut taolist ning tunnistan, et lootsin seda 1998. aastal ilmunud raamatu alusel tehtud filmist “Filth” (“Kõnts” 2013). Eile sai kinos vaadatud ning nostalgia oli suur — vägagi truu adaptsioon ning palju ei olnud puudu, et olla samal pulgal 1996. aasta klassikuga.

Film keskendub politseiuurijale nimega Bruce Robertson (McAvoy). Mees on tugevalt korrumpeerunud ning sõltuvuses uimastitest. Töö ja vaba aega veedab ta teiste inimestega manipuleerides, sõprade naistega magades, inimesti terroriseerides ning üldse olles äärmiselt rõve tõbras. Tulemas on vanemuurija ametikoht ning Robertson on esimene selles lühikeses nimekirjas, kes peaks selle endale saama.

Linnas toimub mõrv ning Bruce pannakse vastutavaks selle lahendamisel, kuid mehel on rohkem tegemist oma konkurentide saboteerimisega ning naise tagasivõitmisega, tõmmates sellega mõrvarite tähelepanu.

Seotud lood:

Jon S. Bairdi uus ja teine film "Kõnts" ei ole teos, mis suudaks imponeerida laiemale kinopublikule. Kindlasti tasub oodata palju oksendamist, peeniseid, rõvedaid nalju ning palju muudki, mida ei ole harjumuspäraselt lihtne vaadata. Olles ise karastunud filmisõber, siis igasugune selline üritus olla "rõve ja meeldejääv" ei häirinud ning suutsin keskenduda ainult loole, mida üritatakse rääkida.

Film on väga truu oma algmaterialile, vähemalt nii palju kui sellest raamatust detaile mäletan. Selge on see, et osad asjad on muudetud ära, sest filmis oleks neid veel veidram näha kui lugeda. Mõtlen siin seda, et osa raamatust on kirjutatud läbi paelussi silmade ja mõtete, kes on kasvamas Bruce'i sees. Suur kiitus siinkohal Bairdi suurepärasele tööle lavastajana, sest paelussi motiivid koos sigadega (korduv detail filmis) ning see tema pilves olemise (halluka) maailm, kus Dr. Rossi teda kummitab ja süüdi mõistab, on toodud filmi parimal võimalikul viisil, ilma, et peaks panema publiku usutavuse veelgi rohkem proovile.

See film töötab ja elab ainult James McAvoy peal. See mees on uskumatult andekas ning seda igas mõttes. Kandes endas uskumatut talenti oksendada, millal iganes soovib, sobis ta siia filmi veelgi paremini. Tema töö ei ole lihtne, sest peale selle, et ta on kogu aeg ekraanil, peab mees kehastama anti-kangelast, kes lihtsalt ei saa vaatajale meeldida. Tema kehastatud Bruce on totaalne tõbras ning on väljas ainult iseenda eest. Bruce'i karakter ei saa meeldida, kuid see ei olegi oluline. McAvoy üleasanne on Bruce muuta huvitavaks, et inimesel saalis oleks keegi, kelle üle haletsust tunda. Suurepärane töö. Tõeline staar.

"Kõnts" on sarnaselt "Trainspottingule" film, mille on kohta on keeruline öelda, et kas meeldib või mitte, kuid on kerge öelda, et kas need on imetlusväärsed või mitte. Mina imetlen neid mõlemaid filme ilma kahtluseta ning võin öelda, et "Filth" on selle aasta üks veidramaid ja huvitavamaid filme. Meeldejääv on see film samuti, omades taolisi stseene nagu oli "Trainspottingus" WC-potti sukeldumine või laes roomav hooletusest surnud beebi. See film mängib vaataja peaga väga osavalt. Kandes enda narratiivis väga mitut sõnumit ja ootamatuid pöördeid, ei ole kartust, et kinosaalis hakkaks igav. Peab olema valmis väga mustaks huumoriks (rassistlik, šovinistlik jne), mis oma rõvedustega garanteerib saalitäie naerupahvakaid.

Mureks on filmi muutuv toon, mis järjest enam ja enam langeb väga süngeks depressiivseks maailmaks, kus ei soovi keegi elada. Selline pikk taju võib hakata natukene suruma ja ebamugavust tekitama. Olgugi, et terve näitlejate meeskond on kõrgel tasemel, ei suuda film jääda truuks enda loodud karakteritele. Kohati on tegelased kõik laiali valguvad ning kaob ära siduvus. Ühel momendil oli tunne, et midagi jäi filmist vahele. Õnneks ei ole see väga märgatav, sest individuaalsed stseenid, mis kohati on nagu eraldi etüüdid, on kõik suurepärased. Olgugi, et siduvus on natukene nõrk või puudu, film siiski imelikul viisil tervikuna täiesti toimib.

Kuna film räägib lugu, mida on keeruline edasi anda, siis tekib palju õhku ja mulli, mis mingi hetk lõhkevad. Sellel momendil, kui pauk käib, siis jäin mina ja ka teised vaatajad ükskõikseks, sest ei olnud energiat sellele reageerimaks. Põhjuseks on see, et kuna kogu sisu on niivõrd tempokas ja paks igasugusest labasusest ja rõvedusest, puudub igasugune pehmendav siduvus, mis laseks minul kui vaatajal natukene korraks puhata ja teemat seedida. Filmi kliimaks, mis oli raamatus vägagi ootamatu ja šokeeriv, jäi linateoses kuidagi nõrgaks ja kohmetuks. Selline mulje, et sooviti asjaga ühele poole saada. 

Visuaalselt on film vägagi huvitav ja suudab kütkestada. Natukene väsitavaks muutub see totaalne hall ja malme toon, millega pilti edasi antakse, kuid hästi sobitatud taustamuusika teeb selle raskesti märgatavaks ning rohkem emotsionaalseks tajuks, miks hakkab filmi mõju vaatajale kallutama soovitud suunas. Kokkuvõtteks võin julgelt öelda, et "Kõnts" on suur õnnestumine ning olen rahul, et seda filmi nägin.

Rohkem arvustusi ja muudki leiab Filmiarvustuse leheküljelt.