FILMIARVUSTUS: "Snowpiercer" — allegooriline meistriteo, kus on olemas ka pikad lihakirve stseenid

 (7)
FILMIARVUSTUS: "Snowpiercer" — allegooriline meistriteo, kus on olemas ka pikad lihakirve stseenid
Kaader videost

Vau, milline film! Selline oli minu esimene reaktsioon kohe peale filmi lõppemist. Tahaksin seda filmi kohe uuesti vaadata. Joon-ho Bong on juba kolmas Lõuna-Korea meisterlavastaja, kes on sellel aastal alustanud tööd inglisekeelsete filmidega. Eelnevad kaks on Kim Jee-Woon filmiga "The Last Stand" ja Chan-wook Park filmiga "Stoker". Olgugi, et Bongi jaoks on tegemist esimese inglisekeelse filmiga, ei ole seda kusagilt näha - kõik on täpselt paigas! Filmi vaatamise ajal leidsin ennast pidevalt mõtlemast kahele filmile: Terry Gilliami "Twelve Monkeys" (1995) ja Rintaro "Galaxy Express 999" (1979), mis sarnanevad lineaarse narratiivi ja stiili poolest väga palju praegusele aastalõpu suurele üllatajale. See film on totaalne leid ja õnnestumine!

Aastal 2014 hakkavad maailma riigid võitlema globaalse soojenemise vastu. Selle jaoks leiutatakse kemikaal CW-7, mida pihustatakse atmosfääri. Midagi läheb valesti ja terve maailm hakkab järsult külmuma tappes elu tervel planeedil. Visionäär ja rongihull miljardär näeb seda katastroofi ette ning ehitab 438 000 kilomeetri pikkuse raudtee mööda tervet planeeti, kus peal sõidab ülipikk ja ülitehnoloogiline Noa laeva tüüpi rong, mida liigutab igiliikurist mootor. 17 aastat hiljem elab terve viimane inimkond ainult selles rongis, kus vaesed on tagumises otsas ja rikkad esimeses rongi otsas. Curtis (Evans) on 34-aastane mees tagumisest otsast, kellel on plaan aidata väsinud rahvas rongi tagant rongi ette ning tappa rongijuht ja ehitaja Wilford (Harris).

Seotud lood:

Iga aasta kipub minema selliselt, et aasta viimased filmid on need, mis löövad kõik tabelid segamini. Ise hakkan jaanuaris kokku panema aasta 2013 parimaid nimekirju ning garanteerin, et see film figureerib neist päris mitmes. “Snowpiercer” põhineb 1970. aastatel valminud graafilisel novellil nimega “Le Transperceneige”, mille on kirjutanud ja joonistanud prantslased Jacques LobBenjamin Legrand ja Jean-Marc Rochette, kellest viimane oli kohal ka selle filmi tegemisel. Samuti joonistas mees kõik pildid, mida näeme filmi tagumises osas tehtavat ühe sealse elaniku poolt. Kuigi peale vaadates on tegemist trafarentse filmiga, mis liigub sõna otseses mõttes lineaarselt rongi tagant rongi ette, omab film tohutult allegooriat ja stiili, tehest sellest ühe omanäolisema filmi, mida olen kunagi näinud.

Joon-ho Bongi loodud maailm ja universum on väga maaliline ja detailne. Silm puhkab iga kord, kui filmis on näidatud lumist ja jäist keskkonda, mis enne kuulus pulbitsevale rohelusele. Rong, mis on paljuski mõttes sümbol Noa laevale, on tugevaks kontrastiks välisele valgele ilule. Samal ajal on rong ise kontrastiks vaese ja rikka inimese vahel, jaotades kõik kastisüsteemi asemel erinevatesse vagunitesse. Selline liikumine ja arendamise suund, kus koos vaatajaga liigutakse proletariaatlikust eluviisist eliidini, on äärmiselt huvitav ning kindlasti tekitab palju diskussiooni veel mõnda aega. 

Olen tugevalt lummatud sellest, kuidas see teos on filmitud ning Parki (produtsent) mõjust sellele. Väga võimsat vaatemängu pakub peaaegu iga moment filmis, kus stiilid vahetuvad kiiresti ning ei ole kardetud riskida ja proovida midagi uut. Ülimalt loovalt on lähenetud juba palju nähtud aegluubile ning samuti on olemas ka pikad lihakirve stseenid, mida Korea filmides armastan. Film ei hoia ennast tagasi, seega peab olema valmis suureks koguseks rõvedusteks, vereks, õuduseks ja piinamiseks, kuid boonuseks kogu selle vahel on olemas Joon-ho Bongile omane veider huumor. Lisaks on suurepärased võitlus- ja märulistseenid, mis on täis huvitavaid motiive ning stiilivahetusi alates kirvestest ja aegluubist kuni silm-silma-vastu tüüpi relvavõitluseni. Minu kindel lemmik on moment peale uue aasta saabumist (rongil saab täis 18 ringi), kus minnakse pikka pimedasse tunnelisse. Sealne väga huvitava iseloomuga valgusemäng ning verine võitlus on täpselt see, mida sellelt filmilt ootasin.

Suured tänud, et Eestis linastub täispikk versioon, sest ma ei kujuta ette, kust kohast need 25 minutit Põhja-Ameerika publiku jaoks ära lõigatakse. Tunnistan, et korraks tundus minule filmi lõpp liiga pikk ja veniv, kuid natukene kaasa mõeldes see nii tegelikult ei ole. Tugevat mõtlemisainest pakkuv teos suudab üllatada pidevalt terve filmi jooksul, kaasa arvatud lõpuga. Suureks plussiks peale kõiki teisi plusse on filmi puuduv konkreetne sõnum, mis jätab kogu sotisaalkriitika ja muu “sõnumi” tõlgendamise ja vaidlemise teemaks kõikide filmisõprade vahel. 

Joon-ho Bong on saanud hakkama äärmiselt loomungile ulmefilmiga, mis on üks originaalsemaid läbi aegade. Terve filmi audiovisuaalne pakend on täis stilistikat ja kunsti, mida saadab allegooriline sümbolism iga nurga peal. See tohutult ambitsioonikas teos suutis mind hoida mõttes terve aeg, pidevalt nihutades piire õigluse ja selle eest makstava ausa hinna suhtes. See teekond, mida film vaatajale ette laob, on vägagi eluline ja kaasahaarav. Tee proletariaatlikust vagunist kuni eliidi luksuseni on niivõrd haarav, et aeg lausa lendab. Film paneb paika harjumuspärase liikumise — teadus, haridus, kvaliteet, luksus, hedonism, raiskamine ja häving, mis on omamoodi klassikaline ulmefilmi düstoopia ülesehitus. 

Iga film vajab suurepärast näitlejate meeskonda, et olla menuk. Chris Evans filmi peaosas on suurepärane. Ei saa mitte midagi ette heita. John Hurt ja Tilda Swinton on samuti meistrid oma tööülesannete kõrgusel. Swintoni tegelaskuju Mason on väga huvitav karakter ning mul on kahju, et film rohkem tema elu ja minevikku ei paljasta. Mason on selline vahelüli rikaste ja vaeste vahel, kes ühendab need kaks muidu väga kauget maailma. Kõik kokku annab filmi, mis oma iga läbimõeldud aspektiga on totaalne meistriteos. Kõik on paigas, mitte midagi ei ole juhuslik ning film lõpetab paljude küsimustega, millele saab mõelda veel mõnda aega peale filmi lõppu. Suureks kontrastiks nii keeles, välimuses kui suhtumises on Lõuna-Korea näitlejad  Kang-ho Song ja Ah-Sung Ko, kes on selle filmi vaiksed staarid. Ei kujutaks seda filmi mitte kuidagi ette, kui ei oleks nende kahe sarmi ja isa-tütre keemiat.

Filmi stsenaariumi on kokku pannud Joon-ho Bong(“Memories of Murder” 2003) ja Kelly Masterson (“Before the Devil Knows You're Dead” 2007), põhinedes Prantsusmaal sündinud graafilisel novellil nimega ”Le Transperceneige”. Film oma lihtsuses on geniaalne, kuid peale vaadates liigagi lihtne — lugu, mis liigub rongi tagant rongi ette loodud maailm on maaliline ja kontrastne, võttes endasse suurel hulgal allegooriat ja sümboolikat. Detailid ja liikumine on olulised motiivid, mille taustal toimub jõhker, rõve ja õudne tapmine. Verd lendab sama suure hooga kui rong läbi jäämägede. Väga stiilne tehnika ja omamoodi segane huumor loovad ideaalse olustiku selle aasta parimale ulmefilmile. Kõik näitlejad on täpselt õigetes rollides ning keegi ei suuda filmi tempot kuidagi pidurdada. Ambitsioonikas ja äärmiselt loov originaalsusest pakatav lugu raiub endast kindlasti paljude inimeste südametesse. Kindlasti soovitan seda filmi kõikidele inimestele, kellel on piisavalt vanust, et vaadata midagi natukene verisemat.

Filmile hindeks on kindel kümme punkti. SUPER! 10/10

Kas tegemist on aasta 2013 parima ulmefilmiga? Kas filmis olev süsteem elamiseks on õigustatud? Kas filmile antud hinne on õiglane?

Pikemalt ja rohkem saab lugeda Filmiarvustuse leheküljelt.