FILMIARVUSTUS: “Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus“ näitlejatöös särasid vanemad ja lapsed, kuid mitte noored
Film algab aastal 1472 Haapsalu piiskoplinnuses, kus kohalikud mungad teevad alkeemiat, lootuses kokku homunkulus (tehisinimene) ja tarkade kivi. Selle tegemise takistuseks on linnuses toimumas salapärased mõrvad, mis alati saabuvad, kui keegi on lähedal kulla tegemise saladusele.
Tänapäevases ajas saabuvad Haapsallu suvitama õde ja vend, kelle ema on haiglas raskel operatsioonil. Perekond, kelle juurde lapsed suveks tulevad, kasvatab samuti kahte last, kes teenivad taskuraha, müües raamatut, mis jutustab tõelist Valge Daami lugu. Raamatu väljaandjaks on kohaliku antiigiäri omanik, kelle suureks kireks on erinevad kellad. Ühel õhtul murtakse mehe juurde sisse ning viiakse ära kõik kellad, mis paneb neli last detektiive mängima, lootuses terve suvi tasuta jäätist süüa. Kellavaraste jälgedel olles satuvad noored hoopis suurema juhtumi peale, mis on täis ulmelist müstikat ja ohtlikku põnevust.
Tegemist on originaalselt filmina mõeldud looga, kuid mis sai tehtud kuuosaliseks seriaaliks. Seriaali tegemise ajal mõtles produtsent Raivo Suviste, et on ainest ka üheks korralikuks filmiks. Lavastaja Rene Vilbre jaoks oli suur väljakutse teha filmi ja seriaali samal ajal ning samal ainesel. Filmi põhilist meeskonda, Rene Vilbre kui lavastaja, Mihkel Ulman kui stsenarist ja Kristjan-Jaak Nuudi kui operaator, võib pidada kogenud lastefilmide tegijateks, kelle hõlma all on üks tõeliselt paeluv lastefilm “Röövlirahnu Martin”.
Kohalik linateos on väga ambitsioonikas oma eelarve ja žanri kohta, kuid ei lase piirangutel ennast häirida. Mihkel Ulmani käsikiri on tehtud hästi ning pandud väga kitsastesse raamidesse, kus kogu tegevustik on ülimalt otsekohene. Igasugused liigsed seletused ja laiemad arendused unustatakse ära ning asendatakse lastefilmile kohaselt naiivsete, kergeusklike ja mugavate lahendustega. Selline käsitlus ei ole kõige parem täiskasvanud vaatajale, kuid kuna selge sihtgrupp on lapsed, siis see polegi oluline.
Täiskasvanud vaatajale, kes tõenäoliselt läheb seda filmi koos enda lapsega vaatama, pakub film tegelikult omajagu väikeseid momente. Näiteks on filmis olemas sellised asjad nagu inimrööv, autodega tagaajamine politsei poolt, sissemurdmine, paljas rind, kerge ropendamine, armukadedus, tulistamine ja isegi rusikavõitlus. See on ka põhjuseks, miks on film alla kuueaastastele keelatud ning usun, et mitte soovituslik alla kümneaastatele.
Film areneb korraga kahes ajastus — keskaegne Haapsalu (1472-1474) ja tänapäevane Haapsalu (2013 juuli-august). See näeb väga efektne välja ning tekitas minus lausa soovi vaadata rohkem seda Eesti keskaega. Selline kahes ajastus liikumine tundub väga loomulik ja sujuv ning loo areng on hästi ajastatud. Kiiduväärt on terve keskaja kujutamine ning see tume ja müstiline olustik, mis ekraanile tuuakse. Olin väga üllatunud. Samuti on positiivne näha, et ulmefilmide teema on toodud laste silmadele ning oli ääretult hea kuulda sõna homunkulus (minu jaoks tuntud sõna Jaapani animeseriaalist “Fullmetal Alchemist”).
Filmi kindel staar on vanameister Lembit Ulfsak. Mees on vaatajal värskelt meeles suurepärasest Gruusia linateosest ”Mandariinid”, kus tema roll oli väga teises ääres siinsest lapsesõbralikust antiigiärimehest. Pean tunnistama, et terve täiskasvanud näitlejate meeskond on väga särav ja loomulik, äärmiselt mõnus ekraanilt jälgida. Eriliselt koomiline ja mõnus on Priit Võigemasti karakter Stig.
Tugevalt tahan kiruda filmi valitud noori näitlejaid. Kui väga noored lapsed on täiesti mõnusad ja tõid muige näole oma naiivsusega, siis natukene vanemad lapsed hakkasid häirima. Tean, et lastega töötamine on keeruline ning kindlasti oli tervele täiskasvanute meeskonnale suur lisatöö ning suures plaanis on töö hästi tehtud. Vanem poiss ja vanem tüdruk (järjekordne Skrillexi soeng) on väga puised. Pean ütlema, et vist kordagi ei jäänud muljet, et nad oleksid tundnud ennast mugavalt. Terve aeg olid puised, kergelt krampis ning ette kantud sõnad on selgelt peast või mujalt järjest maha loetud. Olen tõenäoliselt liiga kriitiline, kuid loodan, et noored teevad omad järeldused ning lasevad ennast lõdvemaks ning arendavad enda suhtes rohkem huumorit. Lapsed valiti ju siiski 600 soovija hulgast!
Lõpetuseks võib öelda, et film on väga tore ning kindlasti lastele äärmiselt kergesti imponeeriv. Tahaksin uskuda, et kusagil 20+ aasta pärast praegused noored vaatavad seda filmi samasuguse pilguga, nagu mina ja minu vanemad vaatame filme ”Kevade”, ”Nukitsamees” ja ”Paharett”. Kuna film toimub ainult Haapsalus, siis võib seda pidada sellele väikesele linnale suurepäraseks reklaamiks. Kõik võttekohad on valitud väga osavalt ning näitavad linna ainult kõige paremate nurkade alt. Samuti on filmis suur kogus kõrvalisi kohalikke inimesi, mis tähendab, et loodetavasti kõik need astuvad korra kinosaalist läbi, et ennast sealt üles leida. Rene Vilbre on teinud väga mõnusa lapsefilmi, mida kindlasti kavatsen ka oma väikesele tütrele näidata.
Filmi stsenaariumi on kokku pannud Mihkel Ulman (“Detsembrikuumus” 2008). Filmi sisu on väga hästi jaotatud kahe erineva ajastu vahel, jätte loomuliku ja kiire tempoga filmi mulje. Terve teos on selgelt suunatud nooremale publikule, kuid ei ole unustatud ka täiskasvanud vaatajaid, kelle jaoks on lisatud suurel hulgal erinevaid momente. Film ei venita kordagi pikkade võtetega, vaid teeb ja lahendab oma mured kiiresti ja andekalt, jättes mulje, et rahaline eelarve ei ole probleemiks. Filmi staar on Lembit Ulfsak, kuid terve täiskasvanute meeskond on väga särav. Noored on väga toored, eriti vanemad lapsed, kes ei tunne ennast mugavalt ja jätavad väga kange ja ettekantud mulje. Kuna film on avapauk kuueosalisele seriaalile, siis on oodata veelgi põnevamaid seikluseid. Film on tugev ja positiivne reklaam Haapsalu imelisele ja maalilisele linnale, mis tekitas endalgi soovi seda jälle külastada. Kindlasti julgen seda filmi soovitada igale nooremale vaatajale (alla 6-aastastele on film keelatud), kuid ka täiskasvanud leiavad üht-teist, mida vaadata.
Filmile hindeks annan kuus punkti, kuna tegemist on väga hea lastefilmiga. 6/10.
Kas sellest filmist võiks saada Eesti lastefilmide klassika? Kuidas tundusid noored näitlejad? Kas filmile antud hinne on õiglane?
Rohkem arvustusi ja palju muud saab lugeda Filmiarvustus.eu leheküljelt.
