FILMIARVUSTUS: "Vana Vimm" ehk Rocky versus Raging Bull

 (1)
Foto on illustreeriv.
Foto: Martin Dremljuga

Tean, et suur hulk inimesi, arvavad, et Stallone ei tohiks üldse filme teha, kuid minu silmis teeb mees liiga vähe filme. Tema filmid on alati konkreetsed ning oma žanrile truud ajuvabad meelelahutused. Pean ennast lausa mehe fänniks ning muidugi jooksin kohe kinno tema uut filmi "Grudge Match" ("Vana Vimm" 2013) vaatama. Oleks lollus oodata mehelt mingisugust imelist näitlemist, vaid peab teadma keda ja mida vaatama minnakse. Tõsi, tegemist on poksiteemalise filmiga, kus mõlemad peaosalised on nomineeritud (ja De Niro puhul ka võitnud) Oskarile just selliste rollide eest - Stallone filmiga "Rocky" (1976) ja De Niro filmiga "Raging Bull" (1980). Põhimõtteliselt selles filmis kohtuvad omavahel Rocky Balboa ja Jake La Motta, kelle eest võitlevad 60+ aastased alteregod. Öeldagu mida tahes, film "Vana Vimm" on vägagi naerurohke meelelahutus.

Henry Sharp ja Billy McDonnen on endised poksimise keskkaalu maailmameistrid, kes mõlemad kaotasid oma karjääri jooksul ainult ühe matši ning need üksteisele. Otsustav võitlus meeste vahel jäi pidamata, sest Henry Sharp teatas karjääri lõpetamisest. Nüüd 30 aastat hiljem töötab Sharp tehases ja elab vaikset ja tagasihoidlikku elu, Billy McDonnenil on suur autoäri ning oma restoran. Ühel päeval peale televiisoris olnud dokumentaalfilmi meeste suurest spordirivaalitsemisest, kutsub videomängukompanii mehed stuudiosse, et filmida sisse nende liigutused ja hääled. Seal lähevad mehed karvupidi kokku, mis viib nende vahelise võitluse väljakuulutamiseni, mis toimub 30 aastat peale meeste viimast kohtumist. Nüüd on vanadel meestel tarvis ennast kiiresti vormi saada. 

Seotud lood:

"Vana Vimm" ei ole kindlasti film, mis võidab mingisuguseid auhindu või hakkab silma oma kõrge kvaliteedi ja sisu poolest. Tegemist on väga lihtsa teosega, mis selgelt tunnetab enda piire ega loo mingisuguseid illusioone ja eesmärke väljaspoole enda ulatust. Film ei võta ennast tõsiselt, tunneb terve kestvuse jooksul ennast hästi ning lõpuks suutis võita minu südame. Hea on vaadata vahelduseks filmi, kus kõik tegijad tunnevad ennast hästi, pole mingisugust egode põrkumist ja sisu on totaalselt kaasamõtlemise vaba.

Film võtab tegelikult päris mitu riski, millest kõige suurem on terves teoses olev huumor. Tim Kelleheri ja Rodney Rothmani kirjutatud käsikiri hoiab väga üheteemalist ja samal kihil olevat komöödiat, seega kui seda tüüpi naljad peale ei lähe või jäävad keeruliseks, siis on terve film mõttetu ning oleks targem mitte vaatama minna. Minule selline kohati labane (rassistlik, masohhistlik jms) huumor istub ning naersin väga kõva häälega suure osa filmist. Naljade ajastamine, esitlus ja jätkusuutlikus on ideaalsed, mis teevad sellest väga hea komöödia. 

Film ei raiska oluliselt aega mineviku peale, vaid keskendub endiste meistrite tänapäevasele elule. Nii Stallone kui ka De Niro karakteritele pühendatakse suhteliselt võrdselt aega. Vaikselt muutuvad mõlemad mehed vaatajale armasaks ning väga raske on poksimise ajal enda jaoks soosikut valida, kuigi film viimases kolmandikus vaikselt suunatakse sümpaatiat Stallonne kehastaud Henry Sharpi poole, tehes temast natukene elult peksa saanud koera, keda mees ise nii innukalt metallist kokku paneb.

Teos kulgeb mõnusalt rahulikus tempos ning on ülesehituselt väga tuntud valemite järgi tehtud. Isegi sisu ei ole midagi uut, arvestades, et see videomängu teema tehti ära filmiga "Rocky Balboa". Kiruda saaks natukene liiga hilja alanud poskimatši kohta, sest vahel oli juba tunne, et seda ei tulegi. Samuti riivas väga silma kohe alguses olnud eriefektidega loodud noored versioonid iidvanadest märulimeestest, kuid õnneks see osa tehti väga kiiresti ja korraks. Kindlasti ei saaks uskuda seda, et mõlemad mehed peaksid olema samas kaalukategoorias. Esmapilgul tundub film väga palgakogumise projektina, kuid kuna mehed teevad asja südamega, siis eeldan, et see päris nii ei ole.

Kim Basinger on selles filmis sisuliselt üle, sest ta ei too filmile mitte midagi juurde. Tema oleks võinud olla karakter ekraanilt väljas või näiteks mõnda aega tagasi ära surnud, sest tema poeg BJ on väga vajalik. Minule tuttav filmist "The Wolf of Wall Street" ja seriaalist "The Walking DeadJon Bernthal teeb filmi kõige parema rolli ja on kõige sümpaatsem tegelane. Samas ega keegi tegelikult konkurentsi ei paku ka. Alan Arkin on samasugune nagu mees on olnud paaris oma viimases filmis, kaasaarvatud "Argo", mis tõi talle Oskari. Sylvester Stallone on harjumuspäraselt tuim kala ning ikka ja alati see üks karakter, keda ta kehastab igas oma filmis. Näitlemine tema poolt on halb, ei saa seda kuidagi eitada, kuid De Niro on suurepäraseks tasakaaluks. De Niro teeb väga muheda soorituse ning tõestab endiselt, et on suurepärane komöödianäitleja. Kahjuks on mees tõepoolest vanaks jäänud ning kondine taat, kellel on rinnad, ei ole eriline vaatepilt, mida tahaks vaadata. Kevin Hart on samasuguses rollis nagu igas filmis - iseendana. 

Kokkuvõtteks saab öelda, et film on suurepärane algus 2014 aasta südamlikele komöödiatele. Selge on see, et on väga palju on arenguruumi, kuid omas universumis on film saanud suurepäraselt hakkama. Terve meeskond võtab asja vabalt ning on näha, et inimesed tunnevad oma tööst rõõmu. Läbivad naljad on head (viral videode tegemine), poksimine on hea, muusika on hea ning kokku on samuti hea film, mida võib väga julgelt vaatama minna. Kindlasti tasub oodata filmi tiitrite ajal olevaid lisastseene, mis pakuvad kindlasti väga häid nalju.


Filmile hindeks annan korralikud seitse punkti. 6/10.


Rohkem arvustusi, TOP 10, aasta parimaid ja palju muud leiab Filmiarvustuse leheküljelt.