"Milleks meenutada filmi, mis on juba omadega ajalugu?" küsib väike mõte iga teise lugeja peas. Kes ei tea mäleta minevikku, elab tulevikuta – ütleb vanarahvatarkus. Kuigi usun, et lugejaskond ei jõua järgi minu mõttelõngale, loodan siiski, et leidub vähemalt mõni üksik lugejagi, kellele eelpoolmainitud tsitaadiga ka vastav stseen filmist silme ette ilmub ning nostalgiliselt mõtlema sunnib – see muutis mu elu.

Kuigi usun, et iga inimene on oma õnne sepp, ei saa siiski eitada ka seda, et meil kõigil on eeskujud, mis suuremal või väiksemal määral mõjutavad meie elukäiku. Iga inimene, ka kõige tugevam isiksus ning võimsam identiteet – olgu sinu ego võrdne kasvõi jumala endaga – võtab elustiili valides malli millestki või kellestki.

Meedia, ajakirjad - reaalsed elusolendid, keda meile värvilistel paberlehtedel ette söödetakse... Justkui istuks restoranis ja valiks menüüd, kui vaid raha oleks. Olen enesekeskne – tunnistan ausalt üles, kuid siiski väidan: viimne kui isik saab antud ajupesust mõjutatud ning kuigi võime eitada antud väidet, soovib igaüks oma elu oma lemmikeeskuju sarnaseks kujundata. See on puhas alateadvus... Kas kutsuda seda ego nõrkuseks, või hoopis - olles võimeline oma eeskuju jälgedes ka lõpuni sammuma, varjust üle ning esikaanele – näitab koguni tõelist isiksuse tugevust?

Tagasi tsitaadi juurde tulles – miks just see tsitaat ning see film? Usun, et nii mõnigi lugeja, kes ei ole just suur Kroonika austaja, on oma eeskujuks valinud virtuaalelu, filmistaari jalajäljed.

Iga korralik mees vaatab jalgpalli ning joob õlut, just nii nagu iga korralik ameeriklane teab peast vähemalt paari "Godfather’ist" pärinenud ütlust. Kas tavainimesest võib saada filmistaar, elades sama "muretut" elu kui virtuaalkangelane oma virutaalelu, mis algab ja lõpeb kui üks mõte. See on elu, kus puuduvad eneseotsingu piinad ning kõrvalekalded oma valitud sihist – film on elu, mis visuaalselt kajastab inimese ego. Algab, et tõestada võimet valitud siht (loe: elumall) oma eluaja jooksul täide viia ning lõpetada too elu kaalutlemata, kas valitud siht oli õige või vale. See on isiksus, see on tugevus, see on ego.

Valisin selle tsitaadi, kuna antud film oli tõsine löök minu järgnevale elule. See juhtus küll ammu, kuid ka aastaid hiljem leian ennast ikka ja jälle Tyler Durdenint tsiteerimast. "Hitting the bottom isn’t a weeked retreat" (tõlk: põhjakõrbemine ei ole pidu nädalavahetusel) sai minu elus suure tähenduse. Need olid minu jalajäljed.

Läbi väljendusraskuste artiklis "Film vs psühholoogia" üritan teema taas kord tõstatada ning küsida konkreetselt: millist pealkirja kannaks sinu elu filmimaailmas?

"And then – Tyler was gone" (tõlk: Ja siis – Tyler oli kadunud). Seega - kas tavalisest inimesest võib saada filmistaar või oleme me kõik wannabe-d meediamaailmas? Tyler võib küll olla kadunud, kuid elustiil on siiski alles. Põhjakäik on lõppenud, teenin raha, mõtlen ratsionaalselt, ehitan kodu – kuid tuletagem meelde, vaadates unustusse vajunud filmi taaskord uue pilguga ning seekord tagurpidi – "Kus on Jack?" küsib üks suur mõte minu peas. Tuletagem meelde filmi algus – midagi peab ka olema, mida õhku lasta...