FOTOD: Eksklusiivne info ning pilguheit Reformierakonna peole, kuhu lihtinimesel asja polnud!

 (290)
Uhke pidu
Delfi lugeja foto

Eile pidas Reformierakond maha Nokia Kontserdimajas "Uhke peo", kuhu valitud kutsutud mööda kollast vaipa läbi tule ja vee saabusid. Mis sai aga edasi, näed nendelt peol viibinud lugejate saadetud eksklusiivsetelt kaadritelt. Piltidelt on näha, et kokku oli aetud ka uhke Eesti muusikaparemik, kes end poliitilisel üritusel ilmselt näidata ei soovinud ja pildistadagi pressil ei lubatud, sest eriefektide pealt erakonnapeol kokku just ei hoitud.

Tänu lugejatele teame aga, et Metsatöll möirgas oma tuntud headuses ning Ott Lepland lõõritas klaveri taga "Kuulat", kuis jaksas. Mis aga peol veel valitutele varuks oli? Publikul teab ja toob tänu erinevatele allikatele ja lugejate tähelepanekutele selle ka sinuni :

"Pärast katsumusterohket sisenemist ootas külalist esimene viinapits. Teisel korrusel tabas pahaaimamatut ülesronijat ehmatus: peaminister Ansip istub laua taga ja vaatab minuga tõtt! Selgus, et tegu oli siiski vaid pappkujuga, kelle vastu sai istuda ja temaga kätt suruda," kirjutab üllatunud külastaja.

Kõige huvitavam oli aga mitmete sõnul mõistagi kontserdikava. Esinejate nimekiri oli uhke nagu peo pealkiri lubas ka: Metsatöll, Marten Kuningas, Hanna-Liina Võsa, Ott Lepland, Peeter Oja ja Rohke Debelak. Kava juhatas sisse eepiline tantsukava, mida vürtsitati videoklippidega. Videos näidati toimekaid eestlasi ja taustal rääkis uhke meeshääl eestlaste iseloomust: me oleme valmis kannatama, kui ajad on rasked, meie sitkus on eeskujuks kogu maailmale, me ei virise madala palga pärast, kuna töötegemine on rõõm.

Seotud lood:

Viimane tantsuetendus päädis taas tulekahurite ja tuntud palaga “Reekviem unistusele” ehk "Requiem for a Dream", mis on tuntud filmitreileritest. Kontserkava vältel võis korduvalt tunduda, et tegu on muusikali või teatrietendusega. Esinejate kvaliteet oli kõrge, mistõttu oli puhuti võimalik unustada, et oled sattunud parteipeole.

Ent varsti jõudis reaalsus taas kohale. Üks õhtujuhte Hanna-Liina Võsa kostitas publikut oma võimsa häälega. Tema esitatud Johnny Nashi hitis “I can see clearly now” oli tehtud väike muudatus, nii laulis Võsa kelmikal pilgul “it’s gonna be a bright, bright, bright reform party day!” (originaalis “sunshiny day”). Tundus, et ära tabasid selle vähesed, sest suuremat eufooriat ei järgnenud.

Metsatöll kutsus aga rahvast üles oma käsi V-tähe kujuliselt taeva poole vehkima. Laias laastus pooled läksid sellega kaasa, skandeerides “Võit! Võit!” Loomulikult plahvatasid taas tulekahurid.

Mõistagi ei puudunud peolt valimiskampaania tutvustamine. Suuremad piirkonnad (Kesk-Eesti, Ida-Eesti, Lääne-Eesti, Põhja- ja Lõuna-Eesti) võeti üksipulgi läbi ja iga piirkonna esindajad tõusid saalis püsti ja rääkisid prožektorivalguses, kuidas neil läheb ja mille üle nad uhked on. “Kes on Harjumaalt?” kõmistas teine Marko, ehk Reikopi asendav õhtujuht Marko Mikk. Harjulased hüüdsid vastu “Uhke!” Seejärel näidati valminud teleklippe ja õhutati publikut inimesi valima meelitama.

Rohke Debelak ja Peeter Oja õpetasid aga rahvale, et vabaneda tuleb “vingumürgitusest” ehk liigsest vingumisest. Nad astusid kahe õnnetu eestlase – maamehe ja linnavurle rollidesse ja vingusid kõige üle. Publik oli naerust kõveras. Humoorikas duo lõpetas regilauluga, millele saal kaasa laulda möirgas: "Eestimaal on elada nii talumatult hale / Eestimaa on vajumas põhja sügavale / taevaisa ajanud kõik korralikult segi / kas siis sellist Põhjamaad me tõesti tahtsimegi."

Kontserdile panid punkti Andrus Ansip ja Ivo Linna. “Muudkui virisevad ja virisevad,” saatis peaminister Oja ja Debelaki lava taha. Ansip viis muhedal toonil läbi slaidiesitluse, ilmestades kõiki põhjuseid, miks Eesti üle uhke olla. Internetivabadus – “Meist tagapool on selline väike riik nagu USA,” ütles ta ja publik rõkkas taaskord naerda. Juttu tuli ka majandus- ja ajakirjandusvabadusest, sellest, et Eesti on hästi kaitstud ning meie väiksest riigivõlast ja korralikust majanduskasvust. Kõne lõpus meenutas Ansip härdalt Lennart Meri ja eikusagilt oli vahepeal välja ilmunud klaverimängija, kes saatis teda palaga “Eestlane olen ja eestlaseks jään”.

Loe veel

Siis oli lõpuks Ivo Linna kord ja saalis läks tõeliseks mürgliks: ringi lendasid hiiglaslikud õhupallid, laval särasid tuled ja suur Eesti lipp, inimesed olid püsti tõusnud ja laulsid üheskoos “Eestlane olen ja eestlaseks jään.” Ansip oli saali tagasi jõudnud, kuid ta ei istunud enam oma toolil, vaid seisis vahekäigus näoga rahva poole ja vehkis kätega – võib-olla jäljendas dirigenti, nagu ühele juhile kohane?

Pidu lõppes, kui näidati ürgsete sugemetega tuleshow’d: tantsiti, loobiti tõrvikuid, kõmistati trummidel. Lõpuks süüdati suured tähed ja sõna, mille nad moodustasid, ei ole raske ära arvata: “Uhke!”