„Meie kultuurilugu tunneb kaht täiesti erinevat Olav Maranit. Ta oli 1960-ndatel juhtiv avangardist. Nüüd on Maran vanameister, vaikelu sünonüüm eesti kunstis, kes ise on kõik oma algusjärgu otsingud hüljanud. Miks? Must-valgeim vastus on: ta sündis uuesti. Maran leidis 1968. aastal Jumala ja pärast seda ei olnud enam eelmist Olav Maranit,“ sõnas Andres Eilart. „Ühelt poolt tahtis Maran olla objektiivne idealist, teiselt poolt aga absurdist.“

Mart Lepa sõnul on Marani kunst filosoofilise olemusega: "Teda on ikka huvitanud müstika, usunditemaailm, elu mõte ning sellel teel jõudis ta 1967. aastal kristluseni, universumi intellekti ja absoluudi äratundmiseni Jumalas. Siit ka veendumus, et looduse vormid on täiuslikud, neid deformeerides võib küll jõuda põnevate tulemusteni, milles ei väljendu siiski elu sügavam, ajatum olemus."

Olav Maran sündis 20. oktoobril 1933 ning lõpetas kunstiinstituudi Tallinnas 1959. aastal graafikute legendaarses lennus koos Peeter Ulase, Herald Eelma, Heldur Laretei ja Sylvia Liibergiga. Kuni 1968. aastani harrastas ta mitmesuguseid moodsa kunsti vorme, sealtpeale natuuritruus laadis maastiku- ja vaikelumaali. Aastatel 1960–2000 on Maran osalenud pea kõigil suurematel Eesti kunstinäitustel.
Tema tähtsamad isikunäitused: Eesti Kunstimuuseumis 1971 ja 1978, Tartu Kunstimuuseumis 1982, Tallinna Kunstihoons 1993.

Olav Marani tööd on esindatud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone, Moskva Tretjakovi galerii, New Yersey`s Norton and Nancy Dodge Collection`i kogudes. Olav Maran on Eesti Kunstnike Liidu auliige.