Loomulikult on ülikoolis ka aineid, mis on kohustuslikud ja ei pruugi huvi pakkuda. Peamine on aga see, et lähed ülikooli õppima eriala, mis sind huvitab. Isegi kui see on eriala, milles sa päris kindel ei ole, siis vaevalt läksid õppima midagi, mis sind üldse ei kõiguta.

Tavaliselt saad ülikoolis valida ka kõrvaleriala või õppida enda eriala täismahus. Igas ülikoolis pole võimalused nii paindlikud, aga paljudel erialadel on siiski suur valikuvabadus.

Tore on ka see, et ülikoolis suhtutakse sinusse kui täiskasvanusse. Gümnaasiumis ja põhikoolis olles huvitab õpetajaid ikka palju rohkem, kuidas käitud, mida vabal ajal teed ja kas keegi nägi sind kuskil midagi mannetut tegemas. Ülikoolis võib hoopis juhtuda, et ajate õppejõuga baaris juttu ja võtate ühed õlled.

Samas kaasneb sellega aga suurem vastutus, sest ülikoolis ei tuleta sulle keegi meelde, et palun tee nüüd see kodutöö ära. Võib-olla mõned õppejõud teevad seda, aga valdavalt pead ise ajama näpuga järge, kes tahab mida ja millisesse ainesse.

Ülikooliteed alustades võib mõnedel erialadel jääda ka petlik esmamulje, et õppida justkui polekski midagi. Sügisel võib see nii tunduda, sest paljud loengud lõppevad eksamiga, mis on alles mitme kuu pärast, ja vahepeal mingeid koduseid ülesandeid polegi.

Karm reaalsus saab tõeks aga esimese semestri lõpus, kui ühtäkki on vaja õppida mitmeks eksamiks. Kuna eksamite tegemiseks on aga mitu aega, siis pole ilmselt stress nii suur.

Kokkuvõttes võib öelda, et õppimine läheb mingis mõttes libedamalt. Eelkõige seetõttu, et õpid ühte eriala, asjad on omavahel rohkem seotud ja pead vähem tegelema ainetega, mis pole huvitavad.

Mõned vanemad inimesed räägivad küll, kuidas nad õppisid igasuguseid erialaväliseid asju suures koguses, aga pigem on see ju tänapäeval hea, et saad õppida ainult ennast huvitavat asja süvendatult.

Aga eks lõppude lõpuks on inimeste muljed erinevad ja seetõttu pole päris ühte kindlat pilti ülikoolist. Igaühe kogemused on erinevad.