Olles üks süsteemi esimese generatsiooni mängudest, pidi GM viima graafika enneolematule tasandile. Teisisõnu, see reklaamiti algusest peale välja kui puhtvisuaalne meelelahutus. Skeptik veab siinkohal suu muigele ja mõistatab omaette, kui palju sellise eesmärgiga teoses mängitavust on.

Hirm keskpärasuse ees saab kiiresti kinnitust, juba esimestest tasemetest püssitorude raginal läbi tormates. Liikumisvahend, mille pardal ringi müttad, on ühtlasi suur mecha ja reaktiivhävitaja, mõlemat vormi kasutatakse oma suva järgi. Esimesel kujul on võimalus lahingut pidada maapinnal, teisega saab kiiresti pikki vahemaid läbida.

Kuid sellega Gun Metali mitmekesisus piirdub. Ülejäänud sisu on tüüpiline ja igavavõitu: jookse ja tulista. Missioonid on küll erinevad, aga põhimõtteks ikka võimalikult kiiresti plats puhtaks lüüa. Vaenlaste üksused liiguvad ettekirjutatud trajektoore pidi ega ilmuta mitte mingit silmnähtavat intelligentsust. Iga taseme läbides lukustad lahti uusi relvi ja võid nendega seda uuesti läbida — selles peitubki terve perspektiivikus.

Pilt on kahtlemata ilus, kuid graafikamootor täis vigu, mis võivad suvalisel hetkel lihtsalt tagasi arvuti töölauale lüüa. Heliline pool on üksluine ja sisseloetud hääled väärivad vaevalt äramärkimist. Kokkuvõttes peab nentima, et kui jätta kõrvale graafiline pool, jääb alles teos, mis võinuks sama edutult poelettidel olla juba kümne aasta eest.

Yeti Studios lubab 2003 jõuludeks juba teist osa, nii PC kui Xboxi jaoks.

Tugi: 1
Vajalik: PIII-700 (1,4 GHz P4), 128 (256) MB RAM, 16 (64) MB 3D-kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP