Hanna Martinsonil oli vaid plaan A


Hanna Martinsonil oli vaid plaan A
Foto: erakogu

Kui Hanna Martinson gümnaasiumi järel kriitiliselt iseendasse vaatas, jäid võimalikest tulevastest erialadest sõelale vaid näitlemine ja reklaam. Ühest neist sai aga kindel plaan A.

„Elule meeldib teadupärast huvitavaid asju korraldada ja lasen tal rõõmuga seda teha,” kirjeldab Hanna sündmuste edasist kulgu. „Nii juhtuski, et pärast gümnaasiumi õppisin veidi näitlemist, kuid järgmisel aastal juba reklaami ja imagoloogiat.” Reklaamindus muutus tema jaoks atraktiivseks ootamatult. Otsuse üks argumente oli kindlasti Tallinn, paik, mis Hannale väga meeldib. „Tallinn linnana on piisavalt suur ja just parajalt väike, et oma ülikooliaastad siin veeta,” nendib Saaremaalt pärit tüdruk. „Kuna Tallinna Ülikool on siin ainuke koht, kus reklaami õppida, oligi valik tehtud.”
Kui kindel see valik oli, näitab lause „Mul ei olnud plaan B-d, ainult plaan A” – ma lihtsalt pidin reklaami ja imagoloogia erialale sisse saama!”

Ülikooliaja kõige meeldejäävamad õppetunnid seostuvad Hannal eksamitega. „Tark oleks pärast iga loengut kogu materjal läbi töötada. Või vähemalt üle lugeda,” mõtiskleb ta nüüd. „Ja kuigi seda päris kindlasti ei tehtud, oli meil kõigil teadmine, et küll see ikka aitab palju! Nii juhtuski tihti, et vahetult enne eksamit õppima hakates lugenuks nagu võõrast juttu, näinuks seda esimest korda. See tähendab, et eksamiks õppimisele tuli kulutada topeltenergia. Võimalus on muidugi ka lihtsalt varem õppima hakata, et koormus pikema aja peale ära jaotada.”

Kuna õppegraafik oli Hanna hinnangul pigem paindlik ja selle loomisel sai igaüks ise kaasa lüüa, jäi kooli kõrvalt piisavalt aega ka muuks. Esimesel-teisel aastal tegeles ta lisaks koolile päris tihedalt stilistikaga ning proovis võimalikult palju kursusekaaslastega aega veeta, et neid paremini tundma õppida. Kolmandal õppeaastal, pärast suvist praktikat ühes reklaamiagentuuris, alustas Hanna sealsamas tööd – esialgu poole kohaga ja pärast kooli lõpetamist täiskohaga. Seal töötab ta senini.

Eriti meeldiski Hannale kooli kolmas aasta, selleks ajaks oli kogunenud omajagu eneseteadlikkust ja selgunud suund, kuhu astuda. Lisandus ka uusi huvitavaid õppeained. Seltskondlikus mõttes olid aga just esimene ja teine aasta suurepärased – sai palju naerda, hullusi korda saata, seigelda ja mälestusi luua. „Nüüd on kõike nii vinge meenutada!” kinnitab Hanna. “Tallinna Ülikoolis sain teada, kuivõrd andekaks võib üks andekas inimene saada, kui ta lisaks tööd teeb ja õpib. Ja ma ei räägi ainult iseendast, vaid paljudest-paljudest oma koolikaaslastest.”