Hetk hommikus II

Vaatasin Obu galerii akende sisse. Seal rippusid traditsiooniliselt Navitrolla pildid. Ei midagi uut. Ma ei hakanud sisse astuma, vaid eemaldusin kiiresti. Mul polnud aimugi, kuhu suundun. Esimest korda elus oli selline segaduse tunne.

Ei, see polnud segadus, pigem teadmatus. Ma ei teadnud, mida teha, kuhu minna. Mul polnud söögiisu, pea käis ringi ja ma tajusin, kuidas maailm avab oma saladused mulle. Kuid ma kartsin, kartsin neid saladusi vastu võtta ja sellepärast võttis universum need tagasi. Ehk polnud veel minu aeg käes.

Kas teie elus on olemas kõige tähtsam inimene? Mul on. Praegu ma igatsengi teda. Jõudsin omadega botaanika aiani. Tahtsin sisse astuda, kuid jalad läksid masinlikult väravast mööda. Aga tuju oli ikka veel imelikult tuim. Hetkeks tundsin mingi kommi aroomi oma ninas, kuid see hajus peagi asendudes heitegaaside ja roiskunud jõe haisuga. Nägin kui vähe vett oli jões. Kaldad seisid tummalt ja lagedad. Vetevoog ei silitanud nende külgi enam. Kümnete kaupa tuli veest kaldale sinikaelparte. Nende vallatu prääksumine kostus mu kõrvus veel kaua aega.

Tegelikult oli mul siiski leitud sihtkoht - Konsum. Sealt ma ostsin paki pähkleid ja nätsu. Läksin läbi pargi tagasi. Inimesi oli vähe liikvel, enamus neist sõitsid jalgrattaga. Mulle jäi silma uus väljanägemine Club Tallinnal. See oli süngelt must, kuid piisavalt atraktiivne ja salapärane, et meelitada piduhuvilisi noori.

Kusagil pargi keskel kõndisid tee peal varesed. Viskasin neile natuke pähkleid. Nad muutusid aga nii julgeks, et lendasid minu poole ähvardavalt lähedale ja nõudsid lisa. Kuid peagi sain ma neist lahti. Väikesed varblased mängisid karjana Atlantise ees. Kiikpinged seisid tühjana, vaid tuul kiigutas neid, tekitades kriiksuvat heli, mis sulandus linnamüraga kuni lõplikult kadus. Seisin ja vaatasin jõge. Ikka liiga madal on see vee tase. Mõtlesin välja ühe loo mõeldes vee madalale tasemele.

Vesi oli kadunud. Inimesed vaatasid kurbade nägudega. Keegi ei teadnud, kuhu ja miks vesi kadus. Jõesäng seisis tühjana. Aga väljas oli külm. Ja tuli talv. Aga vett ei olnud. Ja inimesed sulatasid lund, et juua saada. Aga talv läks väga külmaks ja lumi kadus ära, jäi vaid jää. Ja inimesed hakkasid jääd sulatama.

Lõpuks tuli kevad. Inimesed seisid tühja jõesängi kaldal. Ja inimesed vaatasid kurbade nägudega. Siis tuli tubli mees käes labidas. Ja siis tuli selle tubli mehe sõber, kes samuti oli tubli, käes kirka. Ja nad astusid jõesängi keskele. Tubli mees lõi labida liiva ja tema sõber, samuti tubli mees, hakkas kive kirkaga kangutama. Ja inimesed vaatasid kurbade nägudega. Sest keegi neist ei uskunud. Ja möödus päev.

Möödus nädal, paar. Mehed kaevasid edasi. Ei tubli mees ega tema sõber, mitte vähe tublim, ei puhanud. Aga inimesed vaatasid tublit meest ja tema sama tublit sõpra ja hakkasid uskuma. Ning siis tuli mäe pealt joostes väike poisike. Ta karjus oma heleda noore häälega: “Vesi tuleb, vesi tuleb!” . Ja tubli mees ja mehe tubli sõber jõudsid vaevalt jõesängist välja hüpata. Ning vesi tuli tagasi. Inimesed vaatasid rõõmsate nägudega.

Oli ju tore lugu. Lõppes õnnelikult. Aga selles on asi, et ega sa enne ei märka, kui väga sa midagi või kedagi vajad, kui tema või see ükskord kaovad. Ning see on valus, väga valus.

Kui ma kaubamajja jõudsin ja kassas raha tasusin võeti kinni üks soliidne härrasmees, kes oli Vana Tallina pudeli pihta pannud. Turvamees võttis kodanikul kratist kinni ja lohistas ta minema. Mees karjus, et on juba maksnud, aga ju ta siis polnud. Kaamerad näevad kõike. Koduteel muretsesin enesele uue särgi, mille sain odavate riiete poest. Mulle ei tundugi enam see päev nii mööda kukkunud.