Hidden & Dangerous 2
Esimest osa vaevasid suurepärase graafika ja sisu kõrval kahjuks mitmed hädad, peamiselt keerukas ja ebamugav juhtimissüsteem. Järg teeb tohutu sammu edasi. Tõsi küll, tänu FPSidele harjumuspärane WASD siin ei kehti (ehkki selle võib endale seadistada), aga tegu polegi ju lihtsalt tulistamisega, pealegi on olemasolevate klahvidega harjumine väga lihtne. Kui just väga vaja pole, ei soovita seda ümber teha, sest kasutatakse hoopis enamat kui nelja-viit nuppu.
Kangelased on, nagu esimeseski osas, Briti eriüksuse SAS võitlejad, kes täidavad ülesandeid vaenlase territooriumil. Üksikosas on tavapärane kampaania (salka kuulub kuni neli võitlejat, missioone läbitakse kindlas järjekorras), “üksiku hundi” kampaania (sama sõjatee käiakse läbi kaaslasteta) ning tapatalgud, kus missioon lõpeb alles siis, kui kõik vastased teise ilma saadetakse. See võib osutuda üsna tüütuks, sest mõnel suuremal kaardil on mõne peitu pugenud sõduri otsimine väga aeganõudev tegevus.
Hulga närve säästab salvestamisvõimalus, mille puudumine esimeses osas üsna kiirelt väsitama hakkas. H&D2 leiab kompromissi sel moel, et seivilahtreid on vaid üks — sunnib hoolega järele mõtlema, kas hetkemoment jäädvustamiseks liiga nadi ei ole.
Et tegu on eriüksusega, tuleb pidevalt üritada liikuda märkamatult ning sageli kasutada summutiga relvi. Õnneks on hiilimine ja varjumine väga hästi teostatud, suur osa põnevusest annabki märkamatult kahju tekitamine. Alguses võib läbi teha ka põhjaliku treeninglaagri, mille kestel seisu salvestada ei saa, kuid saatuslikke vigu on väga lihtne teha. Tulemus on kõikvõimalike lahinguoskuste tundmaõppimine ja ka salgaliikmete pisut arenevad isikuomadused (jajah, väike rollika-element näikse olevat viimasel ajal moeasjaks kujunenud).
Igale lahingmissioonile minnes valid meeskonna ja varustuse ise, kuid tasub meeles pidada, et enamasti koosneb see mitmest osast, kus võib vaja minna erinevaid relvi ja ohtralt laskemoona. Muidugi saab neid vajaduselt tapetud sõduritelt korjata.
H&D2 tugevaim külg on hästi läbimõeldud sisu. Tasemed on äärmiselt põnevad ja vaheldusrikkad, tegevuspaikadeks näiteks lumine Norra rannik või lausa meres triiviv jäämägi, Itaalia lennuväebaas Põhja-Aafrikas, Birma džungel (TÕELINE maiuspala neile, kes näinud filmi “Peenike punane joon”), Prantsusmaa linnake ja Tšehhi küla. Lisaks täiesti ootamatuid üllatusi, mida oleks patt siin välja lobiseda… või kui, siis ainult pisut: tegevus viib kohati nii maa kui vee alla ja õhuruumi.
PC juhitud kaaslastele saab väga hõlpsalt käske jagada — nende valik on piisavalt suur, et panna sõdureid käituma just nii nagu vaja. Kes armastab põhjalikumat ettevalmistust, jagab käske erilises taktikarežiimis — selles saab operatsiooni veelgi põhjalikumalt ette valmistada, näiteks käskida salga liikmetel positsioonidele hiilida ning enne käsklust mitte tulistada, seejärel märguande peale tormijooksuga kiiresti edasi tungida jne. Jagatud käske asutakse täitma taktikarežiimist väljudes.
Vastased on kiiduväärselt intelligentsed. Salguti rünnates üritatakse tegutseda vastavalt olukorrale, mitte ei tormata pea ees kuulide ette. Lisaks näitavad nad üles ka inimlikku nõrkust: ootamatult tabatud vaenlane võib vastupanu asemel relva maha heita ning alla anda, kusjuures erinevate üksuste moraal on isesugune. Näiteks itaallasest sõdur alistub suhteliselt kergesti, kui tal selja tagant automaadivalang üle pea kihutada, kuid SSlase või jaapanlase alistamine on peaaegu võimatu. Elusalt tabatud mehelt saab võtta vormiriietuse ning selle ülle tõmmates pahaaimamatute natside sekka imbuda (laibalt riideid võtta ei saa — arusaadav). Ka siin pole pisiasju tähelepanuta jäetud: saksa vormi riietunud sõdur pääseb terve nahaga vaid siis, kui tal pole nähtaval ainsatki liitlasvägede eset.
Võrreldes esimese osaga on graafika teinud tohutu hüppe. Nt sõdalaste välimust kujundati peensusteni: iga ese, mis kaasas, kajastub nende välimuses, lisaks on esindatud tohutu hulk erinevaid vormirõivaid. Keskkond on samuti äärmiselt detailne, ehkki näiteks avanevatel ja suletud ustel on endiselt võimalik silma järgi hõlpsalt vahet teha. Ka füüsikaseadusi järgitakse üsna rangelt, muuhulgas tankide puhul: need süttivad vaid siis, kui tabatakse täpselt nõrka kohta. Kohati on värvigamma pruunivõitu, kuid arvestades keskkondi (varemetes linn, põllud, kõrb) on see põhjendatud ega hakka häirima. Samas leidub tõeliselt maalilisi paiku nagu näiteks metsatukk Austria mägedes.
H&D2 pole päris veatu, kuid suuremaid hädasid pole samuti märgata. Aeg-ajalt käitub mõni otse nina alla sattunud vastane veidralt: näiteks asub täiesti lootusetus olukorras püssitoru ees rahulikult automaati laadima, kuid üldiselt paistab tegelaste soontes tukslevat ehtne adrenaliin. Jääb vaid teilegi sama soovida.
Sõdurisimulaator
Illusion Softworks, kirjastab Gathering
Tugi: 1-32 (Internet, LAN)
1 GHz AMD või PIII (2 GHz AMD või P4), 128 (512) MB RAM, 2,4 GB kõvaketast, 4x CD, 32 (128) MB kiirendi, Windows 98SE/2000/Me/XP
