Hitman 2: Silent Assassin

Palgamõrvari ja arvutispetsi elustiilidel on jämedalt võttes üsna palju ühist. Mõlemad on muutnud oma hobi tööks, külastavad selle käigus paiku, millest ei osanuks varem unistadagi, ja pühenduvad meeleldi seltskonna asemel „graafikule“. Lisaks leidub mõlemal alal kuhjaga macholikku konkurentsi: nii jurakas relv kui võimas PC mahuvad ilusti kategooriasse Riistapikendus.

Pole siis ime, et keegi tuli ideele need kaks valdkonda ühendada, pakkudes arvutisõltlastele võimalust raha eest tapmist mängida (või palgamõrtsukale isemõtleva masinaga tutvuda).

Kahju ainult, et taanlaste IO Interactive’il see kuigi hästi välja ei tule. Hitman 2: Silent Assassin on mõneti parem kui esimene osa, aga sedagi purevad miinused, millest möödavaatamiseks peab olema sarja andunud austaja.

2000. aasta lõpus väljastatud Hitman: Codename 47 põhihädad, mida Kristo kunagi arvustuses üsna ammendavalt loetles, on õnneks teadmata kaduma läinud. Tundub, et autorid kuulasid sissetulevat kriitikat hoolsalt. Liikumine ja esemete kasutamine ei valmista probleeme, surra pole enam nii kerge, aktsiooni ei sega järsku käivituvad vaheklipid, seivida võib nüüd missiooni keskel samuti. Lubatud kordade number kahaneb vastavalt raskusastmele. Kõrgeima puhul on see null, vaenlaste liikumist radaril ei näidata ja sihtimine on kah raskem.

Mängitavus liikus seega tublisti paremuse poole… aga tegi seda paraku sisu arvelt. H2 on hiljutiste 3D-märulseiklus-maiuspaladega Max Payne või Mafia võrreldes kohati lausa uskumatult igav. Esimene osa algas vähemalt põneva intriigiga — kes see nimetu, mäluta, kuklasse tätoveeritud triipkoodiga peategelane ometi on? Uuel ringil pole saladuslikkusest enam haisugi, oma minevikust aimu saanud härrasmees on avastanud religiooni ja vahepeal kantud palgamõrvari rüü väikese Itaalia kiriku aedniku oma vastu vahetanud (see oli retooriliselt öeldud). Siis aga röövitakse ta vaimseks isaks olnud vaimulik, ja kõik jätkub Codename 47 kombel üksluiselt. See tähendab, sa teed saladusliku The Agency heaks maakera eri paigus „otsi“ ning vastutasuks öeldakse lõpus, mis värk siis on. Nii et stoori on jälle kõigest narmendav ja odavapoolne kaunistus märuli näitelaval.

Hitman: Codename 47 müüs ametlikult üle 450 000 koopia. Kuna selle ainus tugevus oli kuul õhustik, ja ühe läbimisega sai pea kõik nähtud-tehtud, võib tulemust pidada väga kõvaks. (Tegelikult pani IO tublisti hiljem veebi ka tasemete loomise proge, kuid rahva huvi oli juba surnud.) Nüüd lisatakse perspektiivikust sellega, et enamik missioone on enamikel raskustel läbitavad nii salaja tegutsedes kui suure hurraaga eluküünlaid kustutades; lisaks on territooriumid tihti palju suuremad kui vaja. Hoolimatult vehkides kulub aega minu arvestuse alusel umbes kolm korda vähem. Ent nagu juba ebavajalik alapealkiri Silent Assassin näitab, on soovitatav taktika ettevaatlik liikumine, ainult hädavajalikke tüüpe maha nottides. Iga missiooni lõpus tehakse natuke statistikat, mis tähendab rahumeelsemale assassiinile kingitusi nagu lisaseivid, paremad relvad rutem kätte jm. Siis on ka lootust, et sa 5-7 tunniga juba lõputiitreid ei vaata.

Vastased käituvad tavaelus täitsa loomulikult, nagu inimesed ikka, aga tulevahetuses neist erilist ohtu pole, kui leidub laskemoona ja paigake häda korral varjumiseks. Nad pole mitte ülearu juhmid, 47 on lihtsalt tänu oma päritolule (seda ma artiklis ei paljasta, äkki rikun mõne jaoks üllatuse ära) tavasõdurite jaoks liiga karm kutt. Samas ei leidu üldse arstikapikesi või muid turgutajad, vähemalt mina ei leidnud ühtegi, nii et jõud pole karjuvalt ebavõrdsed.

Madin on päris rahuldust pakkuv ja mängitavus hea, aga ma pole veel rääkinud graafikast + tasemete ülesehitusest, mis üldväärtusele suurima põntsu paneb. Kvaliteet, mida aetakse taga helis (taustamuusika esitamiseks palgati koguni Budapesti orkester!) ei kajastu nimelt võrdselt pildis. Ehkki mitmed paigad on rahuldavalt värvirikkad ja eksootilised, puuduvad paljunäinud mängurile erksad elamused. Teadmata kadunuks peab kuulutama esimest osa meeldivalt rikastanud detailikülluse: keskkonnad on pagana elutuks jäänud. Liiga palju kasutatakse samas tumedaid varjundeid. See rikub ära näiteks esimese missiooni, mis on tegelikult nagunii igav ja üksluine. Ja need vähesed jooksva pildi klipid, mis lugu vürtsitavad, on otseselt amatöörlikud. Algajatele lavastajatele meelespidamiseks: salapärasus ei koosne filmides põhiliselt sellest, et kaamera tegelaste pealt võimalikult eemal hoitakse.

Lõpuks meenuvad siiski paar asjaolu, mis mängitavust häirivad. Briifingute tekste ei saa omasoodu üles-alla kerida, kui tahaks mingeid kohti üle lugeda. Ja üleliigset klahvinäppimist lisab see, et mitmed toimingud kaotavad eelnevalt tegelasele antud käsu alati joostes liikuda.

Hitman 2: Silent Assassin on keskpärane saavutus. Nii omapärane (anti)kangelane nagu 47 vääriks enamat.

Hitman 2: Silent Assassin IO, levitab Eidos
Tugi: 1
Vajalik: PIII-450 (1 GHz PIII), 128 (256) MB RAM, 16 x CD, 800 MB HDD, 16 (32) MB 3D-kiirendi, Windows 98/Me/XP
Hind: ca 750 krooni