Selle Kroonika kangelane on Tiina Mõis, inimene meie keskelt. Ta ei ole laulja või näitleja, vaid inimene otse eluteatrist. Tema rolliks on olla rikas naine ja hoolitsev ema.
Vahel ma olen mõelnud, et aeg-ajalt valivad jumalad kellegi välja ja teevad ta rikkaks. Lihtsalt selleks, et oleks huvitavam. Et oleks rohkem erinevaid kangelasi ja eeskujusid. Kõik ei saa olla tublid õpetajad, arstid ja riigiametnikud. Kõik ei mahu ka mobiilide komplekteerimise tehasesse ega modernsesse lüpsilauta. Keegi peab olema rikas. Keegi peab ära ostma ka vaba maja, lahtikäiva katusega BMW ja Lexuse luksusmaasturi. Milleks neid siis toodetakse, kui keegi ei jaksa osta. Saagem aru, ka sakslased tahavad elada ja selleks peavad nad müüma BMW-sid.
Keegi peab lendama Miamisse ja panema pidu valgel laeval. Kas või eeskuju mõttes. Igaüks tahab midagi mõnusat ja unustust pakkuvat ning uut.
Kui vaadata kas või meie armsa riigi ja selle eelarve probleeme, siis peamine mure on selles, et rikkaid on vähe. Eelarvet täidab ju ennekõike tarbimine ehk sellest laekuv käibemaks. Kui tarbida ei jaksa, siis panustad vähe ka eelarvesse.
Selles mõttes on Tiina muidugi eeskuju. Teda on üritatud küll kujutada veidi kartulikarva kokkuhoidliku inimesena, kuid temas on kahtlemata piisavalt pauerit ja bravuuri. Suhtlemisstiililt on ta pigem tagasihoidlik ega kipu esile. Tähelepanuvajaduse on Tiina ammu rahuldanud, kuid siiski on ta kõigest inimene. Me peaksime oma Eesti rikastele rohkem pöialt hoidma, sest majanduskriis lööb neist veel nii mõnedki pikali. Kes siis vaesele tudengihakatisele omanimelise stipendiumi teeb? Ja oh õudust selle päeva eest, kui kõik säravad ja edukad hakkavad optimeerima, survestama ning oma Eesti äridest kokkuhoidu otsima.
Paavo Kangur
