Lähenemas on maikuu teine pühapäev — emadepäev. See päev toob paljudele rõõmu näole. Selleks valmistutakse pikalt, tean omast käest.
Mäletan kordi, kus kaks nädalat enne tähtsat päeva tõttasin metsa toomingaoksi korjama, et nad õigel päeval ikka lehes oleksid. Koju jõudes asetasin oksad kolmeliitrisesse klaaspurki, põhja raputasin natukene suhkrut kah — olin kuulnud, et magusas vees toimib kõik kiiremini. Okstega purgi peitsin sahvrisse, lootes, et ema seda ei avasta. Olin siis ehk üheksane.
Nüüd on mu oma Arabella üheksa-aastane, ja võta näpust — ta üllatab mind samasuguste asjadega. Kuid asjad ei mängigi siin elus kõige olulisemat rolli, vaid inimesed ise. Ja mina olen oma tütrega väga rahul, mul on maailma parim laps!
See tähtis maikuu teine pühapäev toob mulle nii rõõmu kui ka pisaraid — minul erineb see teistest... Mul pole ema. Pole juba kuusteist aastat enam.
Kuid ma ei ole õnnetu, leidsin endale kümneaastasena kasuema, kellega algul kohvitamas käisin. Ta nimi on Ene. Just tema tundis kohustust, et peab mu «oma hõlma alla» võtma, kui mul päris ema enam ei olnud. Selliseid inimesi on vähe, mina austan teda, olen talle elu lõpuni tänulik, et ta olemas on ja siiamaani mind toetab. Vahel helistab ta hommikul vara ja teatab reipal häälel: «Tere, Krissukene, kaunist päeva!» ja paneb toru ära. Nii saab ta kinnitust, et minuga on kõik korras ja päev võib edasi minna.
Ma süütan emadepäeval oma ema mälestuseks küünla ja asetan talle toomingaoksad vaasi. Seejärel lähen Enele külla, et teda tütre kombel õnnitleda. Ülejäänud päeva pühendan aga oma üheksa-aastasele Arabellale. Kindlasti me küpsetame koos midagi magusat, mängime «Reisi ümber maailma» või sõidame Elistvere loomaparki kaunist päeva nautima.
Nautige teiegi, rõõmustage oma emasid iga päev, mitte ainult korra aastas!
Rõõmurohket emadepäeva!
Kristiina Võsu
ajakirjanik
