Hüva leili!
Kristluse võidukäiguga algas saunade depopulariseerimine. Endised kuulsad pesemis- ja lõõgastumispaigad kuulutati patusteks ja keelatud kohtadeks, kus viibimine oli äärmiselt ebasünnis ning usuvastane. Keskajal mõned saunad küll säilisid, kuid need olid peamiselt mõeldud rikastele tsunftiliikmetele. Siin valitsesid erinevad seadused ning reeglid, et kaitsta saunalisi röövlite eest ning luua saunakultuuri ümber salapärane ja jõukas sära.
Sellegipoolest kaotas saunaskäimine aina enam oma sära ning varsti seostati sauna pigem bordelli kui pesemisasutusega. Kirikujuhid taunisid tugevalt saunaskäimist, sest seal oli räpane, levisid nakkushaigused ning tegeleti ebamoraalsete asjadega.
Peale Euroopas laialdaselt levinud parukate, parfüümide ja uhkete mitmekihiliste tualettide kultust hakkas saunakultuur 19. sajandi algul jälle vaikselt populaarsust võitma. Prantsuse revolutsiooniga kaasnenud lihtsad väärtused, sealhulgas pesemine, hakkasid tuhast tõusma. Tänapäevaks on enese hügieeni eest hoolitsemine loomulikult elementaarne ning aeg-ajalt saunaskäimine käib enamasti selle juurde. Saun ei tähenda nii nagu ka Kreeka-Rooma aegadel sugugi üksnes pesemist ja higistamist, vaid mõnusat ajaveetmist heas seltskonnas.
Hüva leili!