Iga päevaga saab aina selgemaks, et tuleme Austraaliasse veel üheks aastaks

 (15)
Iga päevaga saab aina selgemaks, et tuleme Austraaliasse veel üheks aastaks
Foto: erakogu

Alustan seekord sellest, et täpsustan, et kõik on tegelikult väga hästi. Eelmisele ilmunud postituse pealkiri võis jätta mulje, nagu me ei oleks siinse eluga rahul.

Kui aus olla, siis kõik äärmiselt hästi ja siiani üsnagi positiivselt arenenud. Mida ma pidasin silmas oma eelmisele postitusele sarnaneva update alusel, oli see, et jutud eestlaste suust putukate, siinse looduse kohta ei pea vett. Siin Austraalias ei ole mitte midagi ohtlikku ega hirmuäratavat. Oleme Cheliga olnud nüüdseks siin oma kaks ja pool nädalat ning pole siiani kohanud ühtegi ussi ega madu. Ainukesed putukalised, keda kohanud oleme, on suured ning tõesti väga suured prussakad, kes vajadusel ka lendavad. Lisaks on tualetilaes pikakoivalised ämblikud, kes pidavat olema ohtlikuimad Austraalias, aga nende hammustus ei läbista inimese nahka, seega on ju kõik hästi.

Palju on muutunud. Meie viimane update jutustas sellest, kuidas me reaalses elust tulvil vihmametsas bambusepuust hütis elasime ja ojja enda kehajääke väljutasime. Vihmametsas veetsime kolm ööd, pärast mida otsustasime neljakesi spontaanselt lahkuda Tully suunas, mis on Austraalia üks suurimaid banaanifarmide piirkondi. Tullysse jõudes, selgus aga et Chel oleks meist neljast ainukene, kes seal koheselt ka tööd saaks. Kuna see variant ei tulnud kõne allagi, siis otsustasime sõita Mareebasse. Mareeba on selline kahe paralleelse tänavaga väikelinn, mis tegelikult meenutab väga westerni filmides nähtut.

Seotud lood:

Oma esimese öö Mareeba linnas veetsime me Caravan Parkis. Caravan Park on mõeldud inimestele, kes on pidevalt "teel", seega seal saab peatuda, ööbida ehk telkida, kasutada ühist kööki ja pesuruume. 

Järgmisel päeval sõitsime me ühte farmi, kus Oleg oli eelmisel aastal töötanud. Tänu temale saime seal ka tööd. Meie eesmärk reisi algusest peale oli leida endale töö väljaspool hostelite korraldatud kammi. Austraalias nimelt on tööd farmis kahel viisil, vähemasti seda olen siiani ise kogenud. Sa kas lähed ja paned end kirja hostelisse, elades koos teiste inimestega Backpacker Shackis, või sa saad otse farmi tööle. Soovitan soojalt minna otse tööandja juurde ja seal elada ning töötada, sest need backpackeritele mõeldud kohad on ikka täielikud urkad. Ausalt, see vaade Innisfailis oli tülgastav ja rõve, mustus, räpasus ja kõikjalt lihtsalt ehedalt jubedad elutingimused.

Samal päeval pakkisime enda asjad ja sõitsime farmi. Tööandja võttis meid vastu ja luges ette meile konkreetsed reeglid. Enda järelt peab koristama koheselt peale sööki, tema koera ei tohi katsuda ja veel mõningad, mis nüüdseks on teadlikult meelest läinud, aga alateadlikult "suurest hirmust" suudame kinni hoida ja järgida. Me oleme hetkel eliitfarmis, kus on töö väga distsiplineeritud. Kui sa ei õpi kiirelt tegema seda, mida nõutakse, siis siin kasutatakse lahti laskmiseks väljendit "Goodbye Charlie". Siiani oleme kogenud sõimu, laimu ja pähe istumist, aga seda kõike töö ajal ja nüüdseks olen aru saanud, et see ongi nende töömentaliteet. Viimati kutsuti mind töö ajal hälvikuks. Paraku neelan ma selle viisakalt alla, kuna olen intelligentne olend ja pealegi, raha on vaja. Samas siin ei puudu ka väljendid "father bitches" ja "motherfuckers". Kui farmis räägitakse enda rahvuslikus keeles, siis tööandja karjub "English motherfuckers!". Naljakas, aga traumeeriv!

Palk on hea ja farmis elab ära. Sõltumata sellest, et tegelikult eelneval aastal oli olnud äärmiselt halb aasta, seda tänu siinsetele tsüklonitele. Sellel aastal on saak meeletult vähenenud. Meie farmis tegeletakse mangode ja litšidega. Litšid on sellised nagu suured maasikad, millel on tugev punane koor. Selle koore all on peidus aga valkjasvalge mari, mille sees on must seeme, mida sööma ei pea. Mari ise maitseb nagu kummikomm, nende kilohind küündib 30€ kanti, seega karm toode. Tööd on hetkel vähe, aga nad püüavad leida igasuguseid pisemaid asju, et saaksime elatist teenida. Täishooaeg algab meil siin nelja nädala pärast - mangodega. Kuidas palk? Lühidalt ja salatsevalt öeldes, siis pooleteise päevaga siin teenib Eesti miinimumpalga kindlasti kätte ja natukene pealegi. Üüri maksame 80$ nädalas.

Farmi elamispind on ehitatud suure maja sisse, kus on kolm pisikest maja. Ühes elab oma perekonnaga tööandja, teises poisid ja kolmandas elavad tüdrukud ja paarid. Kuna me Cheliga oleme veel koos, kuigi mäletan, et keegi Delfi kommenteerijatest eeldas ja kinnitas, et minnakse lahku selle reisi jooksul, siis "kahjuks" peame tõdema, et me oleme siiani õnnelikud ja tõenäoliselt aina õnnelikumaks muutumas. Me elame siin ühes toas, kõrval toas on nüüd ka sõber Martin, tema tüdruk jõuab siia paari päeva pärast ja eile saime teada, et täna ilmub kohale veel üks Eesti paarikene. Kokku on meid ülehomse seisuga siin 11 inimest, 7 eestlast ja 4 itaallast.

Vahepeal oleme jõudnud ka külastada Austraalia kauneimaid kohti, vähemasti siiani meie jaoks kaunimad. Käisime Wallaby Rocki juures, kus saime katsuda ja toita looduses ringi hüplevaid wallabysid, kes on välimuselt nagu kängurud, aga väiksemad, meenutavad natukene närilisi ja on üsna räbalad ja inetud isegi. Aga loom on loom ja positiivset meeleolu loovad nad oma käitumise ja pehme karvase kattega ikkagi. Mõned kosed on ka üle vaadatud ja ujutud ka Vaikses ookeanis. Mäletan, et linnas ühel golfiväljakul lebas ka suur känguru, aga talle liiga lähedale jõudes tekkis kerge paanika nii minul kui päikese käest varjus oleskleval loomal. Loom ajas end hirmust püsti ja mina nii igaks juhuks panin jooksu auto suunas, aga pildi sain kätte!

Vahepeal aga ei saanud kirjutada, kuna arvuti otsustas visata enda ketta tühjaks ja enam mitte käima minna. Arvuti nüüd parandusest käes, aga meie kõik eraelulised failid kadunud. Paistab, et miski nagu soosis seda ja tõenäoliselt tuleb tänada universumit, sest me oleme uues riigis vähemasti kaheksaks kuuks ehk uus elu, uue algusega ja ühtegi mälestust enam arvutis ka ei ole, ehk on ka see märk, et hakata looma tulevikku oleviku materjali pealt, mitte enam nii väga kinni hoida olevikust mineviku materjali pealt. Mine tea...

Kokkuvõtlikult võib öelda, et internetiga on siin probleeme, operaatorid ja nende piiramatu interneti lubadused veavad alt. Internetile saab ligi ainult õues ja riputades telefoni kilekotiga kusagile kõrge posti külge. Hetkel saab iga päevaga selgemaks, et suure tõenäosusega tuleb ikkagi teine aasta siia tagasi tulla, hetkel taotleme oma teise aasta viisa jaoks olevaid töö päevi, mida peab olema 88-90 tööpäeva. Siin on mõnus, soe ja meeldiv. Päike on vahel täpselt pea pealt, mis tekitab vaate, kus enda varju vahel ei olegi. Ärgatakse sõltuvalt tööpäevast, vabast päevast, kella 4.30 ajal, vabadel päevadel mõned tunnid hiljem ja minnakse magama juba kella 20 ajal, sest siin läheb varakult pimedaks. Kraadid on igapäevaselt kolmkümmend ja pluss.