Armastus on ajast aega seadnud inimese mitmete küsimuste ette. Kas armastus on olemas või on see pelgalt meie kujutelm? Mis on armastus? Mis värvi on armastus? Kas armastatu on inimese enda valida või antakse see meile? Ja nii edasi. Üks iidseid küsimusi on, kas armastus on igavene või ei. Terve mõistus ütleks, et sellele ei saa vastata keegi teine, kui see, kes seda ise kogeb. Inimesena oleme paraku surelikud ja sellega oleks jutt justkui lõppenud.

Shakespeare’i „Romeo ja Julia” polnud esimene ega viimane särav ja kurb armulugu. Enne neid olid Antonius ja Kleopatra ning pärast Mickey ja Mallory, ja muidugi mitte ainult need. Kuid Shakespeare’i „Romeo ja Julia” on kujunenud kõikide armastuslugude võrdkujuks ja ühiseks nimetajaks. Ootamatult sünnib palav leek, mis trotsib kõiki ohte ja takistusi, ning ühendab armastajad igaveseks ajaks — surmas.

Shakespeare kirjutas oma loo 1597. aastal. Mitu korda seda on sellest ajast alates maailmas lavale toodud, on raske ettegi kujutada. Aga eesti Romeod ja Juliad õnnestub isegi üle lugeda.

Esimese Vabariigi armastajad

Esimest teadaolevat „Romeo ja Juliat” mängiti juba 1888. aasta 15. novembril Tallinna Saksa teatris (praeguses Draamateatris). Romeo osas oli H. Waldeck ja Julia osas Selma Bauer. Lavale seadjaks dr Eduard Devrient. Tegu oli Preisi Kuningliku teatritrupi seitsmenda külaskäiguga, nii et kindlasti polnud see esimene „Romeo ja Julia” etendus Eestis, küll aga on sellest Teatri- ja Muusikamuuseumis säilinud müürileht.

Järgmine „Romeo ja Julia”, mis esietendus alles 24. jaanuaril 1928, oli Charles Gounot’ ooper, mõistagi kirjutatud Shakespeare’i ainetel. Romeo osa mängis külalisena Kipras Petrauskas Leedust. Giulietta (Julia) osa täitis Marta Runge.

Sama ooper esietendus Tallinnas ka 5. veebruaril 1938. Juliat mängis jällegi Marta Runge ja teises koosseisus Ida Loo. Romeo osas astus seekord lavale Aarne Viisimaa (teises koosseisus M. Taras). Lavastajaks oli Eino Uuli ja selles lavastuses olid ka mõned balletistseenid, mille seadis Boriss Blinoff. Sellest ajast pärineb ka Eugen Kapi kirjutatud proloog, mida küll kiideti, kuid mis venitas ooperi lõpu hilisõhtusse. Eriti meeldejäävaks olla kujunenud Runge ja Viisimaa teise pildi duett. Etendus läks täismajale, publik plaksutas mitmeid kordi etenduse ajal, kutsus aplausiga näitlejaid korduvalt lavale tagasi ja näitlejatele toodi ohtralt lilli.

Mõni nädal hiljem, vabariigi aastapäeval 1938, esietendus „Romeo ja Julia” sõnalavastusena Tallinna Töölisteatris. Lavastajaks Andres Särev, kes täitis irooniliselt ja lopsakalt ka Mercutio osa. Helle Raa Juliana andis armastuse õnne edasi paremini kui nukrust ja Hugo Malmsten (Mait Malmsteni vanaonu) Romeo rollis võlus publikut oma pehme hääle ja lokkidega. Täissaal jäi siiski tulemata, kuna samal õhtul oodati Harjumäel enneolematult suurt tulevärki.

Loe täispikka lugu Muusa värskest veebruarinumbrist!