The Forgotten Battlesi pidi olema algselt täiendus ning valmima millalgi möödunud novembri paiku. Töö osutus aga piisavalt põhjalikuks, nii et ilmumispäev lükati mitu kuud edasi ning Ubi Soft otsustas teose väljastada omaette mänguna. Siin see ongi.

Tegevus liigub varasemast veidi lääne poole, meie koduõuele, Soome lahe kanti; kohanimedes on palju äratundmisrõõmu. Nagu eelmises osaski, on teemaks veidi vähemtuntumad sõjarinded (nagu juba nimigi ütleb). Seekord juhitakse venelaste ja sakslaste kõrval ka meie sugulasrahvaste soomlaste ja ungarlaste mehi. Mis kõige lahedam, iga riigi piloodid räägivad omavahel emakeeles (ungarlaste puhul pidin selles osas oma instinkte usaldama). Veel lennatakse ühes missioonis ameeriklaste poolel.

Kõigepealt positiivsest. TFB sisaldab kõiki tasemeid ning lennukeid IL-2 Sturmovikust, kuigi missioone ja kampaaniaid sealt ei ole, aga ega sellest eriti kahju ka pole. Graafika tegi läbi kerge uuenduskuuri, kasutades nüüd ära DirectX 8.1 kiirendite võimalusi. Visuaalne külg on tõepoolest endiselt suurepärane, sealjuures lennusimude kohta küllalt vähenõudlik (eriti võrreldes MS Combat Flight Simulator 3-ga), kuigi muutunud ka veidi pirtsakamaks. Nii ilusat taevast pole ma veel igatahes arvutiekraanil näinud.

Kõige olulisem pluss on lennukite hulk. Lisaks tuttavatele on arvukalt uusi, 1920-ndate aastate lõpust pärit kahetiivalistest kuni sõja lõpupoole ilmunud reaktiivlennukiteni. Alguses võibki ennast sakslaste ja venelaste lennundusimesid uurima unustada. Paljusid neist sõjas eriti kasutada ei jõutudki, ja need on tõeliselt eksootilised. Ja lennumudel on endiselt II maailmasõja simulaatoritest mõnusaim, tehes õhumasinate katsetamise eriti lõbusaks. Et asju keerulisemaks teha, laienesid mootori haldamise võimalused: erinevate kütusesegude kasutamine jms. Selle osa vajalikkuses ma kindel just pole, aga samas, miks mitte.

Juurde tekkis kahjuks paar uut puudust. Üheks ebameeldivaimaks nähtuseks on väga pikaks venivad laadimisajad, üpris arusaamatul põhjusel kestab iga uue kaardi laadimine tüütavalt kaua. Lisaks algavad paljud missioonid sellega, et aktsiooni jaoks tuleb lennata sadade kilomeetrite kaugusele. Sisuliselt tähendab see, et paned alguses autopiloodi peale ja lendad aega kiirendades sündmuskohale, see aga rikub üldist meeleolu. See võib olla realistlik, aga mina eelistan siinkohal pealiskaudsust.

IL-2 Sturmoviku suurimaid miinuseid on nigelavõitu Campaign — selles vallas lubas autor Oleg Maddox ka kõige suuremaid muutusi. Kuidas siis hakkama saadi? Loodi dünaamiline kampaania, mis tähendab, et alguses valitakse, kelle poolel karjääri tegema hakata (neli varianti), peale selle koht ja aeg, kus tegevus algab, ja edasi genereeruvad sündmused juba ise. Alles on aga paljud probleemid, mis vaevasid esimest osa: missioonide eesmärgid on aeg-ajalt ebaselged ja informatsiooni üldiselt napib. Kuidagi külmaks jätab. Lisaks suudavad kaaslendurid aeg-ajalt lollustega hakkama saada, nagu näiteks ammunitsiooni ärakulutamine enne sihtpunkti jõudmist. Vastased on küll märksa arukamad ja neile erilisi etteheiteid teha ei saa.

Õnneks on alles vana mugav missioonide valmistamise tööriist, seda nii Quick Mission Builder’i (saab kiiresti mingi aktsiooni kokku klopsida) kui Mission Builder’i (juba põhjalikum töö) näol. Need kaks on mu lemmikud, võimaldades meisterdada kõikvõimalikke huvitavaid ülesandeid ja muutes perspektiivikuse pea lõpmatuks.

Võrgus sõdimine on tänu uutele ja vaheldusrikastele kaartidele väga tore. Kahjuks tuleb mängude leidmiseks endiselt kasutada Ubi Softi enda spets programmijuppi, mis on kõike muud kui mugav — nagu enamasti sellisel puhul.

TFB ei ole pettumus, aga ka mitte üleliia meeldiv üllatus. Lihtsalt selline toredalt rutiinne lisapakk. Neile lendamisest huvitatud inimestele, kes esimest osa ei oma, on see aga täiesti kohustuslik ost — kui praeguseks selliseid enam on.

Lennusimulaator
1C:Maddox Games, kirjastab Ubi Soft
Tugi: 1-32 (Internet, LAN)
Vajalik: AMD Athlon 700 või PIII-800, 256 (512) MB RAM, 1,1 GB kõvaketast, 4x CD, 32 (64) MB 3D-kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP