Ilmar Raagi matkapäevik: Kertu rännaku 4. päev, 4. juuli
***
Üks pôhjuseid, miks käjja looduses matkal, on hommikune ärkamine, kus sa näed veel kasteseid rohuliblesid oma silmade ees. Need hetked jäävad ontliku pühapäeva matkaja eest varjatuks.
Reo karjääri ligidal me ennast igatahes avastasime, kusjuures vaid Erle oli oma telgi püsti pannud. Katre seevastu magas nii nagu hullunud kaitseliitased magavad luurevôistlustel. Nimelt ronis ta oma magamiskotiga suure kilekoti sisse ja elas selle öö väga ônnelikult üle.
Minul ja Sophie’l aga hakkas rännak vaikselt môju avaldama. Hommikul oli jalgade töölesaamiseks vaja kôigepealt nad veidi sisse kôndida, nii et villid ununeksid. Üleüldse paistis nüüd, et Sophie tahab rännakut lôpuni käjja isegi siis, kui selle hinnaks on lühemaks kulumine. Önneks oli teel väga suuri metsmaasikaid ja me lihtsalt ei saanud neid sinna jätta.
Juba teel olles hakkas ka Erle kahetsema, et oli kaasa vôtnud neljainimese telgi ja soola klaastopsi sees. See tôstatas ka küsimuse, miks üleüldse ollakse palverännakul, kui see nii piinarikas on. Ühe teooria kohaselt tuleb minna sinna, kus kôigevägevamaga on parem kontakt ja teise teooria kohaselt on tähtis minek kui protsess. Kuid nii vôi teisiti on eesmärgiks ikkagi ühenduse saamine mingi teistsuguse reaalsusega. Igal juhul on tegemist müstikute valdkonda kuuluva tegevusega, sest olulist praktilist väärtust sel käigul ju ei ole.
Kaarma kirik ilmus meie ette metsast kui tulnukas. Nagu Anti Toplaan oli öelnud, ilmestab ka Kaarma kirikut see, et ta seisab nüüd eraldi muust külast, üksinda keset pôldusid ja metsasid. Ja ometi ehitati temagi muistsete saarlaste ühe tähtsaima keskuse ligidusse. Sellest annab tunnistust kohe teisele poole kirikut jääv maalinn. Veel hiliskeskajal näib Kaarma olevat tähtis, sest esialgne ühelööviline kirik ehitati ümber kahelööviliseks ja sinna lisagi käärkambri kohale ka palveränduritele môeldud eraldi ruum. Ja siis läks ajalugu teisiti. Ilmselt sai saatuslikuks Kuressaare naabrus, sest see linn sai piiskopi residentsiks. Kummatigi aga Kuressaares nii uhket kirikut ei ole...
Minu seekordne môte kirikus oli seotud küsimusega, miks ma olen palverännakul. See on ju siiski kui ohverdus vôi kannatus, mida me praeguseks hetkeks olime juba tundma hakanud. Hästi lühidalt palusin môttes andeks inimestelt, kellele ma olen haiget teinud. Filmilavastaja amet nôuab teatavas koguses egoismi, et oma môtteid teostada, aga teinekord on selle egoismi hinnaks ka teiste inimeste kannatused. Tôesôna, veatult elamine ei ole vähemalt minul hästi välja tulnud, aga mida selle teadmisega teha? Kôiki haavu ei ole vôimalik ka parandada. Nende tunnistamine on aga ka poolik lahenduse vigade mittekordamiseks. Mulle meeldib Püha Augustinuse môte, et vooruslikuks ei tee inimest mitte pahede puudumine, vaid see mida nendega peale hakatakse. Praegu olen näinud lahendust probleemide ausas kujutamises läbi filmilugude, aga ma ei ole kindel, kas seegi on parim. Ma ehk nüüd tean, kuidas filme teha, aga ma ei tea, kuidas elada.
Kuid mulle meeldiks seda teada. Nii et hing oleks rahul ja südematunnistus puhas.
Otse läbi metsa lôikamine tähendas kohati üsna ekstreemset astumist. Minule tulid meelde Erna tüüpi vôistlused.
Kaarmalt hakkasime liikuma Karja poole, nii et ma ei saanud vastu kiusatusele püüda lôigata läbi metsa. Ette ruttavalt ütlen, et ära me ei eksinud, aga kui üks kohalik suure habemega mees kuulis ühel metsateel, et me kavatseme sealtkaudu Karja minna, puhkes ta naerma. Käigupealt püüdis ta küll tüdrukuid veenda, et ta vôiks neile erandkorras näidata, kuidas soost läbi minna, aga tavaline see kôik kindlasti ei ole. Tüdrukud loobusid ta teenetest seekord. Edasi läks aga lahti matkamisele tüüpiline ennustusmäng – kas hakkab vôi ei hakka sadama. Katre arvas, et kuna Erle oli oma hiiglasliku telgi Kaarmasse maha jätnud, siis ilmselt ikkagi hakkab sadama. See tähendas seda, et me vaatasime iga talu ja eriti mahajäetud talusid pilguga, kas sealt saaks peavarju. Kuid ühel hetkel oli tsivilisatsioon jäänud meie selja taha ja tee oli täis tikitud kitsede ja pôtrade jalajälgi. Ühte kitse me nägimegi päikeseloojangus meid vaatamas. Viimase katsumusena läbimisime turbaväljad, kus vaatamata hilisele kellaajale üks traktor veel turvast kooris. Traktorist lehvitas meile.
