Ilmar Raagi matkapäevik: Kertu rännaku 5. päev, 5. juuli
Reede hommik, retke 5. päev. Kartused on osutunud tôeks. Ärkan vihmapladina peale. Ma ei ole ju telgis, sest soovist olla solidaarne teistega, olen vôtnud oma telgi pealmise katte ja kasutan seda vihmakilena. Nüüd aga tuleb välja, et minu telk on siiski kergtelk ja vihma vastu oleks sellest kosmosetehnoloogilisest kergkilest abi vaid siis, kui ta oleks kuidagi kaldu ja pingule tômmatud. Nagu öeldud, ei ole ta seda mitte. Märg kile kleepub mu magamiskotile ja kui ma üritan asendit muuta, siis on vesi ôige pea ka lebomati peal. Kuulatan, kuidas üks vihmahoog ägeneb ja siis veidi raugeb. Pistan pea kile alt välja ja näen, kuidas Katre prühikottidest tehtud tunnel peab väga hästi vett ja tüdruk näib seal kookonis veel magavat, aga taamal on Sophie istuli tôusnud ja pôlved lôugade alla vedanud, nii et kôik ära mahuks napi kilekeebi alla. Ka mulle tundub see môistlik.
Tôusen samuti istuli ja muutun oma telgi keskmiseks vaiaks. Nüüd muutub ka minu ulmekile veidi effektiivsemaks. Vihma aga ikka veel sajab ja kell on 6 hommikul. Napp 45 minutit hiljem jôuan arusaamisele, et palju märjemaks enam minna ei saa ja seepärast küsin valjusti oma kile alt: “Kas läheme teele?” Nagu ma olingi arvanud, on kôik matkalised tegelikult juba ärganud ja nôustuvad arusaamatu môminaga. Tibutava vihma käes asju pakkides, jôuab Erle veel jutustada, kuidas Sophie oli ta öösel üles äratanud, sest nad olid kuulnud väikest seakarja ligiduses luuravat. Seejärel olid vaprad tüdrukud oma elu hinnaga hirmutanud sigu kätteplaksudega, senikaua kuni rünnak oli tagasi löödud. Mina ei olnud paraku midagi kuulnud. Ma kuulmine ei ole kôige parem, aga lisaks sellele oli eelmise päeva väsimus hoolimata vihmast siiski kôvasti mu kôrvadele astunud. Omamoodi üllatavalt tundsin end isegi puhanuna.
Meil oli kaks valikut. Kas minna nüüd mööda karjamaa teed Kaarma-Karja teele tagasi ja liikuda vôimalikult kuivalt ja turvaliselt ebamäärase prognoosiga vihmasaju all vôi proovida siiski minna otse mööda rinnuni rohuga metsateed. Püüdsin seda dilemmat esitada vôimalikult delikaatselt, sest Eesti Kaardikeskuse 1:50 000 kaart näitas selle koha peal katkendliku musta joonega jalgteed, aga Regio Eesti topograafilise kaardi GPS versioonis seda teed seal ei olnud. Kui usaldada GPS-i, siis paistis, et me läheme umbes 5 kilomeetrit läbi tiheda soise vôsa.
Väheke üllatuslikult olid tüdrukud konsensuslikud, et läheme mööda otsest metsateed, sest kaotada ei ole enam midagi. Otsekui tasuks saime 300 meetrit hiljem imelise kohtumise ühe kitseperekonnaga. Ema ja kitsetall jooksid läbi kraavi. Hetk hiljem, pistis aga kitsetall oma pea uuesti kraavist välja ja jäi meid vaatlema. Umbes 5 meetri kauguselt. Ma ei julgenud hingatagi, sest vabas looduses ei olnud ma sellist tôelist Bambit nii lähedalt näinud. Sophie pomises mu kôrval, et me peame ta ära ajama, muidu ta saab meie lôhna külge ja ema hülgab ta. Otsekui seda juttu kuuldes tuli aga väike kitsetall meie poole. Ilusad valged täpid veel seljal ja peatus napilt meetri kaugusel minust ja Sophie’st. Ta pilk oli küsivalt uudishimulik, umbes nagu äsja kôndima hakanud lapsel, kes on läinud vôôraste inimeste juurde, pidades neid oma vanemateks. Siis aga jôudis ta oma väikeses peas veendumusele, et me oleme siiski liiga hirmsad ja nii kepsles ta kiiresti oma emale järele. Kohtumisest kirgastatuna tundus veel veidi vihmahämar mets siiski palju sôbralikumana.
Ma ise jôudsin veendumusele, et saatusele on matkajale alati varuks kaks üllatust korraga. Kui ta ühelt poolt kingib teile unerohuks vihma, siis järgmisel hommikul vôib tee, mida GPS-i peal ei olegi, tegelikult osutuda täiesti kônnitavaks metsateeks. Suurimaks kingituseks oli aga keset metsa leitud väike betoonsild üle pooleteise meetri laiuse Lôve jôe, mida me ületasime juba teist korda. See sild meenutas sôjaväelist ehitust ja oli oma roostetanud ja kôveraks paindunud sillapostidega vähemalt sama kummaline keset metsa, kui môni vôssakasvanud hooviga mahajäetud maja.
Poolteist tundi hiljem jôudsime esimese pôlluni. Seal teatas Katre ametlikult, et ka tema üks jalg on nüüd saapa sees märjaks saanud. Seepeale istusin mina maha ja hakkasin vihaselt oma sokke vahetama. Katre kergitaski veidi kulme, kui ma môlemast sokist terve järvetäie vett välja väänasin. Samal hetkel tuli ka päike välja ja mahendas veidi surmtôsiste Erle ja Sophie näoilmeid, sest ka nende jalad olid sel hetkel pöördumatult sarnased märjale mähisele. Lisaks sai tüdrukutel ka joogivesi otsa ja siin osutus minu kaasaskantud lisaliiter väga asjakohaseks. Tean, et raskel maastikul ei ole tegelikult midagi hullemat, kui vee lôppemine. Kui me edasi liikusime, siis hakkas üha selgemalt ilmnema, et tegelikult on meie seas ka üks tôeline kangelasmatkaja – Sophie. Ka tema jalgadel toimusid korraga kôik need protsessid, mida meditsiinientsüklopeedias kirjeldadakse läbi mitme kôite, aga talle tundus, et kôige lihtsam vastus on otseviisil sammu kiirendamine. Me möödusime karjast hobustest, kes kuulasid lugupidavalt ära minu loo anorektilisest hobusetüdrukust Kertust ja sukeldusime siis taas silmadekôrgusesse ulatuvasse rohtu, kus Sophie tegi ees tempot, mina sammusin tema järel, siis tuli Erle, kes veidi pelgas teelesattuvaid roomajaid ja lôpuks Katre, kelle näolt ei näinud lahkuvat veidi üllatunud naeratus arusaamatust katsumusest.
Kogu selles minekus oli niipalju pinget, et kui me lôpuks jôudsime tôelise tsivilisatsioonini kruusatee näol, hakkasime kergendunud lobisema maast ja ilmast. Millalgi siis helistas järsku ka Külliki Saldre, kes mängis filmis Kertu ema ja teatas, et ta on koos Ursulaga juba Karja kiriku juures meid ootamas. Püüdes teha vôimalikult muretut häält, ütlesin, et meil on jäänud veel umbes 1,5 tundi tulla. Minu meelest vaatasid mu retkekaaslased mind sel hetkel üpris skeptiliselt.
Ometi olimegi lôpuks ühel sellisel kurvil, kust Karja kirik paistma hakkas. Sealsamas oli ka Viira küla silt. Katre tähendas, see ongi koht, kus elab Teele Viira. Ma ei kuulnud teda hästi, seetôttu ei reageerinud. Katre küsis seejärel veidi murelikult üle, kas ma ikka tean, kes on Teele Viira, aga mulle kajastus sel hetkel vaid Teele Oskar Lutsu Kevadest, seetôttu raputasin pead. “Nojah,” tähendas Katre. Hetk hiljem jôudsid tema sônad mulle pärale, sest loomulikult ma teadsin Saaremaalt pärit temperamentset lauljannat. Kuid mu môtlemine oli ikka veel aeglustunud, seetôttu küsisin: “Tôsiselt on siit pärit vôi?”. Vaadates aga nii Sophie kui Katre hämmeldunud pilke, sain ma aru, et olin nende tôsisel hääleld tehtud nalja lihtsalt maha maganud. Jaa. Puhkus oli hädavajalik.
Viimase pingutusena märkasime, et Karja kiriku juures ootab meid juba päris suur seltskond: Külliki oma semiootikust tütre Maarjaga ja tema elukaaslase Pärdiga, Kiiri Tamm, kes samuti mängis filmis ühte maal elavat ärinaist, oli seal koos oma tütre ja tolle elukaaslasega ning kôige lôpuks piidles meid ka vahepealse aastaga veelgi hapramaks muutunud Ursula Ratassepp-Oja ehk päris Kertu. Sel hetkel sigines meisse väheke vôltsreipust ja me astusime viimased meetrid kiriku poole juba kerglase sammu ja ôhulise naeratusega huulil. Aga ma ei ole juba hulk aega olnud nii rôômus, kui seal Karjas oma näitlejatega kohtudes.
Kirikusse otsustasin minna siis, kui öösel vettinud asjad on ära kuivatatud. Nagu Sophie väljendus, kaalus tema magamiskott sinna imbunud vee tôttu terve tonni. Meie suureks rôômuks saabus kohale ka Einar, kes nüüd juba selge poolehoiuga mängis tugiisiku rolli, mille näiteks oli Katrega sôit Karja pagariärisse, et sealt tuua värskeid saiu. Mina ise arvasin, et ma ei tohi kogu retke jooksul autoga sôita. Katre aga oli väga ligidal sellele, et Karjas meie juurest lahkuda. Ei, mitte sellepärast, et tal oleks raske olnud. Ilmselgelt oli ta tôeline matkaloom koos endogeenselt positiivse ellusuhtumisega. Ehkki sel päeval tabasin teda ka äraoleva näoga kuhugi kaugusse vaatamas ja siis justkui ahnelt SMS-e vôi maile lugemas oma telefonist. Ütlesin midagi kohmakat, umbes nagu, et alles just hakkas huvitavaks minema... Samal ajal aga tegid värsked Külliki ja Ursula tôelise vôlumisofensiivi. Ursula ja Katre teadsid üksteist juba varasemast ajast, sest lôpuks töötas Katregi ju praegu teatrimaailmas No99 direktorina. Külliki lubas, et tuleb Kiiri abiga meie ôhtusse laagripaika ja matkab sealt edasi, sest meie väsinud näod ei sisendanud talle julgustust, aga ta lubas linnast igaleühele poest mingit motivaaatorit tuua. Näiteks, Ursula motivaatoriks on alati paar kohukest. Ursula oli aga matkama tulnud maailma kôige vähem matkalikumate tennistega ja muretu naeratusega. Lisaks teatas nüüd Einar, et ta ikka soovib rajale naasta kasvôi ainult viimaseks ööks ja päevaks. Ôhk oli uute tulijate optimismist tiine. Selle peale nentis Katre, et vist jääb siis ka veel.
Mina aga vaatasin murelikult Sophie’t ja Erlet, kes teostasid oma jalgade kallal pôhjaliku rehabilitatsiooniprotsessi otsusekindlate nägudega. Ma püüdsin isegi rääkida Einari eeskujule viidates, et me ei pruugi ôigel ajal jôuda Kihelkonna kirikusse ja tervise tôttu pooleli jätmine ei ole häbiasi, aga mu vihjed ei tabanud märki. Nüüd nägin selgelt, et Sophie naeratas tegelikult kogu aja. Aeg ajalt veidi sissepoole, aeg ajalt märkamatult, aga kui tema mädanema kippuvad jalad ei pruukinud teda rajale vedada, siis selle naeratuse enesekindlus tiris teda jälle edasi.
Karja kirik on paljude lemmikkirik Saaremaal. Oma asukoha tôttu jäi ta ôige varakult välja suurematelt saare tuiksoontelt ja seetôttu ei ole teda ka oluliselt hiljem ümber ehitatud. Teisisônu, kui sul on vähem raha, siis säilid sa tulevastele antiigihuvilistele paremini. Nii ei ole Karja kirikutele ehitatud näiteks torni, mis kôikide teiste vanade kirikute puhul oli alati sajandeid hilisem lisandus. Mulle endale pakub Karja kirik huvi just erinevate paganlike elementide tôttu tema dekoratsioonis. Olgu siis tegemist freskodega kooriosa laes vôi fantastiliste pôrguloomadega raidkivis.
Ajalooliselt on väga huvitav, kuidas romaani ja varagootikas kohtas euroopas pühakodades veel erinevaid fantastilisi loomi, kes aga renessansi saabudes kaovad jättes koha vabaks taimornamentikale. See püstitab huvitava kultuuriloolise küsimuse, miks kaovad kunstist mütoloogilised loomad? Tore on ka kiriku lôunaseinas asuva sissepääsu kohal olev bareljeef, mis kujutab kogu kristlikku sônumit eesti keskaegses tôlgenduses. Seal on Kristus ristil ja ühel pool on ingel vôtmas ühe röövli suu kaudu tema hinge taevasse, aga teisel pool on juba üks pôrgusigidik haaramas Jeesust mitte tunnustanud röövli hinge pôrgusse, nii et hinge jalg on veel ônnetu röövli suus siplemas. Ka Pariisis Notre Dame’i lääneportaalil kohtame sarnast sônumit, et usu sisu peitub selles, et issandat tunnistades pääseb ülesse, aga seda mitte tehes kohtute väga karvaste ja kurjade isenditega, kes on pôrgus juba katlad tulele pannud. Meie matkaseltskond oli aga vahepeal juba jôudnud arutleda, et see pôrgu ja taeva küsimus ei ole meist kellegi jaoks aktuaalne, ehkki me kôik oleme valmis tunnistama mingi teistsugusema ja ehk ka suurema väe vôi reaalsuse vôimalikkust.
Seal kirikus ma soovisin lihtsalt, et ma oskaksin armastust ära tunda ja, et ka inimesed tunneksid ära “Kertu”. Muidugi ei ole tegemist täiusliku filmiga, aga kui vaatajad ei leia selle filmi armastust ülesse, siis ei ole mul ka sügavalt peegelpildi vaatamisest enam abi.
Lisaks jätsin sinna kirikusse veidi suurema summa, sest aasta tagasi olin neile ühe raamatukese eest vôlgu jäänud.
Enne rajale naasmist süües Einari toodud sajakesi, nentisin, et Saaremaa iseseisvumise puhuks, peaks Einarile juba praegu omistama Mandri-Eesti aukonsuli tiitli Saaremaal. Kôikidel tüdrukutel oli mingeid materjaalseid pisisoove, mida Einar täitis välgukiirusel ja tema rôômus meel printis samal ajal vagusid mandri tüdrukute hingeellu.
Siis me läksime taas teele. Pamma külast keerasime Kooljamägede peale. See on saarlastel kahtlemata suurushullustus nimetada 26 meetri kôrgusi muhke mägedeks. Kui eelnevas vestluses Einar ei suutnud kord isegi meenutada seda sôna Otepää iseloomustamiseks, siis arvati, et küllap saarlastel tegelikult ei olegi oma sôna mägede tähistamiseks. Nii harva, kui nad mône sellise lähedusse satuvad, tôstavad nad lihtsalt käed arusaamatuse märgiks ülesse ja lasevad kuuldavale imestava “Uuu!”.
Kui meil oli kokku käidud juba 25 km, hakkas päike loojuma. Mälestus eelmisest vihmaööst oli nii värske, et pakkusin välja ööbimist ka mahajäetud laudas. See ei vaimustanud kedagi peale Sophie, kes nägi juba vaimusilmas heintele laotatud aset. Mina aga usaldasin seekord kaarti, mis näitaks, et umbes 3 kilomeetri järel tôuseb maapind jälle, kohas, mida kaart tähistab sônaga Kilemäed. Teoreetiliselt peaks seal ilus olema. Ja oligi. Nelja metsatee ristumispunktis kasvasid tammed ja männid. Samblase metsa kohal. Sinna saabusid meile järgmiseks päevaks uued matkajad. Ilme, kes aitas Kertu filmivôtete ajal suhelda kohalike inimestega ja muidu tegeleb noortega. Väheke pelklik häbeliku naeratusega oli ta endale jalga pannud samuti ôhukse tallaga tennised. Ma ei ôelnud midagi, sest Ursula pilk oli endiselt sulnid ja muretu, ehkki minu arvestuste kohaselt oleks ka tema jalgadel pidanud juba olema esimesed villid. Ilmega tuli ka Piia, kes töötab Saaremaal lastekaitses ja rääkis mulle järgmisel päeval lastevanematest, kes saavad 300 eurot kuus palka, aga kulutavad selle raha kôigepealt telefoniarvele, siis internetile ja alles siis lastele. Viinast ja sigarettidest rääkimata.
Muudes küsimustes osutus Piia painutussportlaseks, kes isiklikku eeskujuga julgustas teisi ennast sirutama peale igat etappi, et vähendada piimhapet lihastes.
Koos Küllikiga saabusid matkama siis ka Maarja ja Pärt. Püüdes näida hädisemana, kui ma tegelikult olin, palusin uutel tulijatel teha teeristile pisike lôke. Pärt oli kiire ja silmatorkavalt osav lôkkemeister. Nii et see ôhtu lôppes meil esimest korda vestlusringis väikese pragiseva tule ümber. Idüll. Kertust me ei rääkinudki. Ainult mina teadsin, et järgmisel päeval tuleb meil käjja nii pikk teelôik, et ma ei öelnud kellelegi kui pikk see tee tegelikult on. Lisaks nägin kaardil, et kui minna otse, siis olid kaardil taas hôredad metsarajad, mida GPS-il ei olnudki. Karujärvele jôudmine tundus mulle nii kahtlane, et kaalusin, mis hetkel sobiks sôpradele rääkida Saaremaa tegelikust suurusest.
