Hing igatses veeta õhtu Draamateatris. Neile, kes pole ammu käinud ja mõtlevad, et peaks, tahaks, võiks – soovitan: «Augustikuu» on vaimustav, emotsionaalne ja imeline!
Ja need meie teatri Naised! Laval korraga Ita Ever ise ning vägev järelkasv – Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Kersti Heinloo, Marta Laan. Lisaks ka paremik Draamateatri mehi. Kokku kindlasti selle hooaja parim lavastus minu jaoks. Kohe etenduse alguses täitis tervet saali imetlussahin, kui meie 80aastaseks saav Ita Ever jooksis... ei, õigemini tormas, suits hambus, dekoratsioonitreppidel üles-alla, kolmandale korrusele ja tagasi nagu plikatirts! Teda vaadates sain kinnitust meeldivale teadmisele – vanus on tühine, ainult number. Ahmisin Everi vitaalsust ja sarmi endasse mõnuga kolm tundi järjest. Ülle Kaljuste suutis oma mänguga mul käed värisema panna. Lõpuaplausi ajal töinasin nagu viieaastane. Hinge läks mulle kogu see lugu! Perekond laval oma valede, suhete, probleemidega... nii mõjuvalt, et tundsin pärast etendust metsikut vajadust joosta oma emme juurde, kallistada teda haigettegemiseni ja sosistada nii talle kui Itale – elage palun veel sada aastat!!!
