Alustanud 1991. aastal Californias, kui kõik gruppi liikmed Brandon Boyd (vokaal ja löökpillid), Mike Einzinger (kitarr), Alex Katunich (bass) ja Jose Pasillas (trummid) olid kümnendas klassis klassikaaslased. Nende varajane
funk-metal
heli oli kõvasti mõjutatud Red Hot Chilli Peppersist, kuid nende helikeel avardus järgnevate aasate jooksul tunduvalt, liites endaga elemente
trhashist
,
rap-metalist
,
post-grunge
rokist ja jõulisest alternatiiv-
metalist
à la Korn või Deftones. Selleks ajaks, kui punt keskkooli lõpetas, olid nad mänginud juba paljudel kontserditel kõikjal Lõuna-Californias ning kohalike seas tuntud nimi.

1995. aastal lisandus Incubusse plaate keerutama ka DJ Lyfe (ehk Gavin Koppel) ja samal aastal lindistasid nad ka (veel ühegi plaadifirma alla kuulumata) omal käel albumi „Fungus Amongus”. See, lisaks veel nende kohalik tugev fännibaas, aitas bändil saada plaadilepingut suurfirma Epic tütarettevõtte Immortaliga. Incubuse esimene üllitis suure plaadifirma alt oli kuue looga EP „Enjoy Incubus”, mis tuli välja 1997. aasta alguses ja koosnes varasemastest demodest, mis olid korralikus stuudios uuesti lindistatud.

Hiljem samal aastal ilmus ka nende esimene täispikk album S.C.I.E.N.C.E, misjärel Incubus asus tuuritama, saades võimaluse soojendada selliseid bände nagu Korn, Primus, 311 ja Unwritten Law. 1998. aasta suveks oli bänd kogunud endale piisavalt fänne, et saada koht tolleaastasel Ozzfesti tuuril. Ka toimus bändi kooseisus väike vahetus — lahkus DJ Lyfe ning tema kohale asus DJ Kilmore. Kuna nende kuulsus ja mõjukus üha kasvas, naasis Incubus stuudiosse ja lindistas järgmise albumi „Make Yourself” (ilmus 1999. aaasta lõpus). Pärast seda mindi kohe jälle tuuritama ning astuti lühidalt üles ka 2000. aasta Ozzfestil, mis aitas neil võita uue publiku poolehoidu, keda singel „Pardon Me” juurde tõi. Kuigi „Make Yourself” jõudis vaevu albumimüügi topp viiekümnesse, näitas see väga stabiilseid müügitulemusi, jõudes lõpuks ületada isegi kahekordse plaatina märgi.

Nende teine singel tollelt albumilt „Stellar” oli väiksemat sorti hitt rokiraadiotes, kuid albumi edukaim pala oli hoopis 2001. aastal populaarseks saanud „Drive”, mis tõi bändi ka laiemate masside teadvusse. Ning kuna „Drive” oli alles värskelt publikul meeles, lasti sama aasta sügisel välja ka järgmine album „Morning View”. See sisenes plaadimüügiedetabelisse kohalt kaks, kinnitades, et Incubus oli end usinasti tippu töötanud. Lood nagu “Wish You Were Here,” “Nice to Know You,” ja “Warning” olid kõik rokiraadiotes populaarsed ning lisaks sellele tuuritas bänd ka kõvasti uue albumi toetuseks — seekord juba peaesinejana.

2003. aasta alguses pöörasid nad aga Sonyga tülli oma plaadilepingu pärast ja andsid sisse hagi, et tühistada oma leping California tööseadustele tuginedes. Aprillis andis bänd teada ka bassist Dirk Lance´i lahkumisest, kuid Incubuse kitarrist Mike Eiziger leidis talle kiiresti asenduse oma semu Ben Kenney näol. Grupp jäi siiski (vaatamata kohtuasjale) osaks Sony impeeriumist ja lasi Epic/Immortali plaadifirma alt 2004. aasta alguses välja ka plaadi „A Crow Left of the Murder”, mis jõudis Billboardi Top 200s kohale number kaks.

Järgnes veel pisut tuuritamist enne, kui mehed suundusid novembris koju ja võtsid välja oma kuhjaga ära teenitud puhkuse. Nad veetsid järgmised kaks kuud omapäi, uurides asju väljaspool bändi — nii näiteks tegid nad katsetusi muusika, filmi, kunsti ja kirjanduse vallas. Kuid samal ajal suutsid nad ka uue plaadi materjali kallal töötada ja lõpetada oma kuuenda albumi. Tulemuseks oli plaat „Light Grenades” (ilmus novembris 2006), mis sai fännide sooja vastuvõtu osaliseks ning mida on peetud nende üheks läbi aegade paremaks albumiks.