Kas aeg mitte ei lähe ruttu? Minutid mööduvad, tunnid lähevad, jälle on üks päev läbi, mis moodustav…
Kas aeg mitte ei lähe ruttu? Minutid mööduvad, tunnid lähevad, jälle on üks päev läbi, mis moodustavad nädala, need omakorda kuu ja siis aasta. Pool aastat saab meie jaoks pühapäeval läbi, üks postitus veel Indias ja ülejärgmise postitan juba oma kodust, Eestist.
India… See sõna ja riik tekitab nii palju erinevaid tundeid. Olen pisarsilmi tundnud, et ma vihkan seda riiki, ma tahan koju, ma ei taha siin olla. Olen neednud kõiki neid inimesi, neid õudsaid teid, transporti ja kuumust. See mustus, vaesus, hais ja kerjajad panevad pea valutama ning pisarsilmi vanduma, et vihkad kõike ja kõiki selle riigi juures.
Siis aga naeratab sulle kõige siiramalt paljajalu lehmasita sees tatsuv kolmeaastane plika ja ütleb imearmsalt „Alloooo!“ ja sa lihtsalt unustad halva. Seejärel kohtad ülisõbralikku perekonda, kes pakub süüa ja kohtleb sind kui oma tütart. Siis avad silmad ja näed kõige ilusamat vaadet, mida kunagi oled näinud. Käid paikades, külastad templeid, isegi palvetad koos kohalikega… India täidab su südame armastuse, rahu ja õnnega. See tohuvapohu, mis valitseb, on täielikult loogiline. Hullumeelne liiklus on loogiline, süsteem, mis pealtnäha ei toimi, on muutunud loogiliseks, isegi vürtsikas toit on muutunud maitsvaks.
Indias on kõike. Kõik vastandsõnad on siin igapäevaselt esindatud. Vaesus-rikkus. Sõbralikkus-vaenulikkus. Hea-halb. Emotsioonid-tuimus. Sünd-surm. Kõik.
India on ka mind muutnud. Rääkimata meie suhtest Taaviga, mida tulime siia samuti proovile panema. See on täielikult proovile pandud, paaril hetkel isegi äärmusesse viidud ning kõige selle tulemusena aina tugevamaks muutunud.
Lisaks meie suhtele on proovile pandud ka kannatlikkus, aktsepteerimine, tolerantsus, vastupidavus. Isiksustelt oleme kindlasti muutunud samamoodi tugevamateks, küpsemateks, täiskasvanumateks.
Enda sisse vaadates tunnen, et nüüd aktsepteerin palju rohkem asju – ma olen rohkem okei erinevate asjade ja olukordadega, kui ma seda kunagi varem olen olnud (kuigi olen alati väga leplik olnud). Samas, hoopis vastupidiselt, olen õppinud tunduvalt rohkem oma tahtmist nõudma. Kui oleme otsustanud, et tahame sellele rongile minna, siis korrutame seda nii kaua kuni saame piletid. Minu põhimõte on, et igal inimesel on teatud arv ei-sid. Kui öeldakse, et midagi ei saa, siis tuleb lihtsalt veel kord küsida või kellegi teise käest küsida – elu on näidanud, et alati saab. Everything is possible, nagu Daniel ütleb.
Samuti olen näinud kõige ilusamaid asju oma elus – Kerala siseveed, Palolemi kaardus palmid, Himaalaja mäed, Jaisalmeri kõrb ja tähistaevas. Lisaks erinevad inimesed, kes on minusse sügava emotsiooni jätnud.
Samas olen näinud jõledusi– alasti kohalikke hommikuti oma erinevaid hädasid tegemas, poole peaga koeri, äärmist räpasust, oksele ajavat haisu tänaval, rongis, meeletut kusehaisu, mille tõttu isegi oksendasin. Röhitsemine, peeretamine, krooksumine, luristamine, matsutamin, kõike seda ajal, mil sa näiteks üritad süüa või magada.
India on andnud mulle ühe väärtusliku asja – rahu südames. Olen näinud siin nii palju inimesi, kes tulevad Indiasse väljapääsu otsima. Nad on nii lõksus, nii ummikus omadega, et tunnen enda elu helesinise unistusena.
Kõige väärtuslikumaks India reisi puhul pean hetki Taaviga. Loomulikult on olnud ka negatiivset, kuid meie naljad, koos naermised, lollitamised, rohkem kokku kasvamine ja üksteise mõtete lugemine on midagi, mille väärtusest saan aru igal sekundil.
India on midagi müstilist. See on nii rõve koht, et lausa jube ja see on ka tõeline paradiis, et lausa õudne. See on ainuke koht maailmas, kus taevas ja põrgu eksisteerivad kõrvuti, iga päev ja igal pool.
