Kui kaua sa juba nüüdseks USA’s viibinud oled?

USA-s olen viibinud juba üle 6 kuu.

Kuidas sul tekkis mõte minna vahetusõpilaseks?

Mõte tekkis lugedes ühe teise vahetusõpilase blogi, kes käis oma vahetusaastal paar aastat tagasi. Ka tema veetis oma aasta USA-s ning sealt ilmselt see suurem huvi tuligi. Lõpuks sõbranna, kes ise veedab hetkel oma aastat Kandas, tegi plaane, et läheks koos ja nii see alguse sai.

Kuidas su vanemad sellele reageerisid, kui ütlesid, et tahaksid minna?

Vanemad toetasid 100%. Ütlesid, et ma kindlasti oma ankeedi ära saadaks, kuna kaotada pole ju midagi.

Kus sa täpsemalt Ameerikas elad?

Elan Colorado osariigis, Longmont’is.

Kuidas inimesed reageerivad, kui saavad teada, et oled Eestist? Teavad nad Eestist üldse midagi?

Kuna nad Eesti kohta midagi erilist ei tea, siis uuritakse kohe, et kus see asub ja mis keelt me räägime. Siiski on tulnud ette ka selliseid inimesi, kes on ise Eestis käinud või neil on tutavad seal.

Kas on midagi, mida sa Eestist väga igatsed?

Paljud kindlasti ütleksid must leib ja Kalevi šokolaad, aga kuna mul on nii armsad vanemad, kes mulle peaaegu iga kuu paki saadavad, ütleks ma, et kõige rohkem igatsen ma kohukesi, ema ja vanaema kokkamist ning merd.

Sa kuulud oma kooli cheerleader'ite gruppi. Kuidas tekkis idee liituda? Kas ka Eestis võiks olla koolide spordimeeskondadel oma ergutusrühmad? Kas on mingisugune hobi, mida sa veel USA-s olles proovida tahaksid? Nt Ameerika jalgpall vms.

Idee liituda tekkis juba siis, kui ma sain teada, et ongi USA-sse minek. Kohe, kui kooli teada sain, uurisin, kas oleks võimalik liituda cheerleader'itega (kisakooritüdrukud — toim.), kuid minu kurvastuseks oli tiimi valimine juba kevadel olnud. Olin juba korvpalli kasuks otsustanud, kuid siis nägin koolis postreid, et on veel üks tryout ning nii see alguse saigi.

Minu arvates võiks kindlasti olla Eestis ka selline asi. Jah, meil on n-ö ergutusrühmad, kes esinevad kossu mängudel jne, aga see pole ikkagi see sama ja just see õige cheerleading on kindlasti see, mida ma igatsema jään. Kuid kuna hooaeg sai läbi, valisin kevadspordiks kergejõustiku.

Milliseid erinevaid paiku sa juba Ameerikas olles näinud oled? Ja millised reisid on veel ees?

Coloradost ma välja reisinud veel ei ole, aga see-eest võin öelda, et olen näinud nii Põhja-, Lõuna- kui ka Kesk-Coloradot. Peale lõpetamist toimub reis Californiasse, San Franciscosse. Kevadvaheajaks on väike plaan minna sõbrannaga Grand Canyon’isse. Rohkem pole veel midagi plaaninud, aga elame-näeme.

Kuidas oli kohanemisega? Räägi oma pereelust! Kas ja kuidas sealsed peretraditsioonid erinevad Eesti omadest?

Kuna ma olen suhteliselt iseseisev inimene, siis kohanemisega mingeid raskusi polnud. Mul on peres kaks host-ema, kes on ääretult toredad inimesed ning ma võin käsi südamel öelda, et mul on väga vedanud. Mul on ka host-õde Makedooniast, kes on minust aasta vanem ja temaga klapime 110%.

Otseselt väga erinevaid traditsioone pole, kui siis see, et pere sööb õhtusööki ja nädalavahetusel hommikusööki alati koos. Eestis juhtus sellist asja väga harva.

Kuidas koolivälise eluga on? Pigem lahe või igav? Kas oli lihtne leida uusi sõpru?

Igav siin kindlasti pole, lihtsalt nende sõpradega chillimine võrdub sellega, et kas minnakse poodidesse, kuhugi kohvikutesse, kinno või vaadatakse kellegi juures telekat. Sõna otseses mõttes väljas olemist ei ole. Noortel kulub siin enamik ajast koolile ning hobidele. Peale kooli ei satu peaaegu mitte kunagi sõpradega välja nagu Eestis, sest aega lihtsalt pole.

Sõprade leidmine ei olnude ei lihtne ega kerge. Räägitakse küll, et vahetusõpilased saavad alati palju tähelepanu jne, aga kui sul on koolis peale sinu veel 12 vahetusõpilast, siis nii see kohe kindlasti pole.

Sõprade leidmisel kindlasti aitavad erinevad huviringid. Klassis nii kergelt tutvusi ei saa. Mul on vedanud ning olen osade oma pinginaabritega väga headeks sõbrannadeks/sõpradeks saanud, aga põhilised tutvused on siiski mu cheerleadingu tiimist. Ka vahetusõpilased ise hoiavad väga kokku.

Kas oled vahepeal kahetsenud, et läksid oma lähedastest ja kodust nii kaugele?

Otseselt kahetsenud ei ole. Vahel kui on raskem päev ja suur väsimus on peal, tekib pähe küsimus: “Miks ma siin olen?” Aga kahetsenud küll pole.

On sul kasvõi korra käinud peast läbi mõte, et jääkski Ameerikasse?

Mõned korrad on küll.

Rohkem saab Kärdi tegemistest lugeda tema isiklikus blogis.