Intervjuu endise narkomaaniga: sõltuvusest vabaks saada aitas vangla ja pöördumine Jumala poole
Pika otsimise peale leidsin ta üles ja otsutasin Talle kirjutada, et kas ta on nõus mu mõnele küsimusele vastama, minu õnneks oli.
Kui vanalt proovisid esimest meelemürke (narkootikume)?
18
Miks üldse proovisid?
Uudishimu ja vanema venna eeskujul. Tema proovis ja seejärel rääkis, kui äge see oli. Muuseas, tema eeskujul proovisin esimest korda ka suitsu ja alkoholi.
Mis see narkootikum oli?
Amfetamiin
Kuidas see asi edasi arenes?
Mulle väga meeldis ja kuna see oli tol ajal (1996.a.) Eestis niivõrd uus asi, siis ei teadnud ei mina ega keegi minu tuttavatest sellest tegelikult suurt midagi. Ja nii ei osanud ma näha ka mingit ohtu. Et ma sõltuvusse võiksin jääda, ei uskunud ma üldse. Seda veelgi enam peale seda, kui sain teada, et amfetamiin ei tekita füüsilist sõltuvust. Arvasin, et siis on see täiesti ohutu. Alles hiljem mõistsin, et kõige raskem sõltuvus ongi psüühiline sõltuvus – see, et sa lihtsalt ei suuda enam „ei“ öelda. Mingeid valusid ega palavikku mul polnud, kui ainet ei saanud, lihtsalt muule enam ei suutnud väga mõelda ja kogu mu elu ja plaanid keerlesid aine ümber. Loomulikult hakkasin ka teisi aineid proovima ja proovisin nad peaaegu kõik läbi, kuid põhiaineks jäi amfetamiin. Alguses tõmbasin triipu mõne nädala tagant, siis juba iga nädal, kuni peaaegu igapäevaselt. Umbes poole aastaga olin täielikus sõltuvuses. Kolm aastat tõmbasin triipu ning seejärel hakkasin süstima, ikka amfetamiini.
Mis on kõige kangem narkootikum mida tarvitanud oled?
Raske öelda… Ilmselt morfiin. See on ka ainus opiaat, mida teadlikult proovinud olen.
Kui kaua olid narkomaan?
Laias laastus võib öelda, et kuskil 10 a. Keeruline on öelda, millal täpselt algab sõltuvus, kuna sellele eelneb lihtsalt proovimine, siis liigtarvitamine jne. See on ka väga individuaalne – mõni jääb kiiremini, mõni aeglasemalt. Minu puhul oli see, nagu eelpool juba mainitud, umbes pool aastat. See on muidugi tagantjärele antud hinnang. Olles selle sees, ei saa sa veel tükk aega aru, et sul probleem on. Võib minna aastaid, enne kui seda mõistad. Väga palju oleneb ka ainest.
Mis on kõige jubedam kogemus nende aastate jooksul olnud, kui olid sõltlane?
Oi, neid on olnud palju ja erinevaid. Kohe kargavad pähe üledoos ja kaks korda vanglas käimist. Selles mõttes on neid pisut veider kõrvutada, kuna üks kestis tunde, teine aga aastaid. Täpsemalt 2x1,5 a. Vangla-aastad olid väga jubedad, kuna siis mõistsid, mille kõik kaotanud oled. Eriti teine kord, sest seekord terendas palju pikem vangistus ja loomulikult mõjus täiesti purustavalt teadmine, et astusin uuesti täpselt sama reha otsa. Meeletult piinlik oli. Nii iseenda, perekonna kui ka vanglatöötajate ees, kes kõik minusse eelmisel korral vabanedes uskunud olid.
Kuidas olid sellel ajal suhted vanematega / lähedastega?
Võib vist öelda, et järjest halvenevad. Isaga rohkem, emaga vähem. Eks ema süda ole ema süda. Tema armastab mind ka siis, kui mitte keegi teine seda enam ei tee. Võiksin vist ükskõik mida korda saata, kuid tema armastaks mind ikka sama palju. See on see emade müstiline oskus. Samas oli ka paremaid aegu, kuna vahepeal ma ikka ise ka püüdsin – lõpetasin keskkooli ära, käisin tööl jne. Ma ju sain ikkagi mõne aasta möödudes aru, et mul on probleem, kuid ma lihtsalt ei saanud sellega hakkama.
Kuidas mõjusid narkootikumid? (välimusele, suhtumisele asjadesse jne)
Välimus oli suhteliselt loppis tarvitamise ajal, st alates teisest päevast ärkvelolekust (minu nö rekord on 5 ööpäeva ilma silmatäitki magamata), kuid üllataval kombel pole sel pikaaegseid tagajärgi, seega võib öelda, et väga kannatada pole välimus saanud. Küll, jah, süstides kadusid veenid, kuid näiteks amfetamiini tarvitamise juures väga tavaliseks probleemiks olev hammaste lagunemine mind ei kimbutanud. Seegi on individuaalne, kuid olen pigem erand.
Samas suhtumisele mõjus see küll laastavalt. Kui alguses süstima hakates tundsin sellepärast häbi, siis õige pea see kadus ja mul oli ükskõik, mida teised arvavad. Väga palju hakkasin tegema kompromisse oma põhimõtetega, nagu nt võõra süstlaga süstimine. Seda ei juhtunud palju, kuid mõned korrad siiski. Ja piisab ju tegelikult vaid ühest halvast korrast, et HIV saada. Õnneks seda minuga siiski ei juhtunud.
Milline Su elu nendel aastatel oli? Kirjelda veidi
Lühidalt öeldes – tormiline ja ebastabiilne. N-ö elu mõtteks saigi pidu. Kõik keerles aine ja mõnutunde ümber. Ei saa salata, et eks oli ka tõusuaegu ja kokkuvõttes ei elanud ma kunagi mingit kalkarielu, kuid rahu ja kindlust ei olnud. Võib isegi öelda, et see oli nagu paigalseis, kuna mitte mingit progressi mu elus ei toimunud. Kõik seisis. Kunagised ülikooliplaanid lükkusid sujuvalt iga aasta edasi ja terve see aeg ma justkui ootasin mingit valget laeva, mis kõik mulle mugavalt sülle tooks. Aga seda ei juhtunud.
Ka ei viitsinud ma väga tööl käia. See tundus „vale“. Tahtsin alati lihtsalt läbi saada – teha vähe, kuid teenida palju. Seepärast hakkasin ka narkot müüma. Sellega teenis väga hästi, aine oli kogu aeg endal olemas ja lisaks paelus mind kogu see põnevus, mis sellega kaasas käis. Tundus, nagu oleksin kuidagi erilisem, kuna kõigil ainetele juurdepääsu polnud ning tekkis tunne, et olen vajalik. See on tegelikult täiesti absurdne mõte, kuid nii see oli – mõtlesin, et olen inimestele vajalik, kuna nad mulle helistavad ja minult ainet saavad. Mulle meeldis kuulda, kui inimesed tänasid nö „välja aitamise“ eest jne. Lasin nendel võlts kiidusõnadel oma ego paitada ja vajusin aina sügavamale sisse.
Aga jah, hoolimata sellest, et ma polnud nagu stereotüüpne Kopli narkomaan, kes kodutu ja räpasena mööda linna tuigub, olin siiski aine ori ja mingeid suuri ilusaid asju mu elus ei juhtunud. Aeg seisis, kuid mina vananesin. Raisatud aeg!
Kas oled ka vangis olnud? Miks?
Jah, kaks korda, kokku peaaegu 3 a. Mõlemad korrad narko eest.
Kaua oled juba puhas olnud?
6 aastat
Mis pani sind mõistma, et see asi tuleb lõpetada?
Eks ma tegelikult sain sellest ammu aru, kuid lihtsalt ei suutnud lõpetada. Väga motiveeritud olin esimest korda vanglast vabanedes, kuna olin selleks ajaks juba pea poolteist aastat puhas olnud. Tol korral tunnistasin endale viimaks, et olen narkomaan ja ei suuda pühapäevatarvitaja olla ning et pean loobuma. See oli hea ja õige otsus, kuid paraku poolik. Poolik ses mõttes, et otsustasin mitte enam tarvitada, kuid oma väärtushinnanguid ümber ei kujundanud ehk siis kriminaalne elu oli ikka ok. Ka pidutsemine jäi. Niisamuti ka kõik vanad sõbrad-tuttavad ja harjumused. Nii ma siis kannatasin peale vabanemist pool aastat hambad ristis, kuni ükskord purjus peaga ikkagi murdusin ja jälle tarvitama hakkasin. Alguses vaikselt, kuid lõpuks veelgi suurema hooga kui varem ja kõik kordus. See kestis järgmised 4 a, kuni jälle kinni kukkusin. Seekord aga tuli mu ellu suurim ja parim asi mu elus – Jumal. Sain Tema olemasolust teada teise vangistuse ajal ning mu elu muutus kardinaalselt. Hakkasin piiblit lugema ja palvetama ning avastasin, et hakkan ise sisemiselt muutuma. Lõpetasin ropendamise, jätsin maha suitsetamise, korrastasin mõttemaailma, sain aru ja tunnistasin oma patte jne jne. Lühidalt öeldes sai minust vanglas kristlane ja Jumal muutis mind. Seekord ei teinud ma poolikut otsust, vaid lõpetasin vana eluga täielikult. Mulle jõudis kohale, kui mõttetut elu olin elanud, kuidas olin seda hinnalist kingitust raisanud ja avastasin, et on nii palju toredat, mida oma eluga teha.
Kas lõpetamine oli raske? Mis selle juures kõige rohkem raskusi tekitas?
Kuidas võtta. Raske oli seda kõike läbi teha, kuna valu ja kaotust oli palju, kuid iseenesest tegi vangla asja lihtsamaks – sa lihtsalt ei saa enam ainet ja kõik. Vabaduses loobuda on palju raskem, kuna kiusatused ja võimalused on kogu aeg nina ees. Füüsilisi võõrutusi peaaegu polnud, nagu juba eelpool mainisin, küll aga oli paigast ära unerežiim, mis väga kaua piina valmistas. Vahel passisid hommikutundideni üleval, kuid und ei tulnud, olid vaid hirmsad muremõtted, mis keerlesid ja keerlesid peas…
Kuid ma ei pidanud loobuma ainult ainest. Tegelikult on aine sõltuvus vaid üks osa suurest sõltuvusest. Kuna tegin otsuse Jumala kasuks, siis pidin tegema täieliku kannapöörde kogu elus. See aga tähendas kõigi oma vanade harjumuste, tegevuste jne muutmist. Ja see väljakutse ootas mind alles peale vabanemist. Ühtäkki olid kõik võimalused taas nina all ja mina pidin valima. Mul polnud raske ainetele ei öelda, kuna minu väärtussüsteem oli uuenenud ja vanglas oldud aja jooksul olin harjunud ilma olema, kuid üks kõige raskemaid asju minu jaoks oli töölkäimise harjumuse tekitamine. Ma polnud seda kunagi eriti teinud ega sallinud seda. Olin alati olnud oma aja peremees ning mulle tundus see nagu ike. Peale vabanemist umbes pool aastat tegin seda vastu tahtmist ja sunnitult, sest olin teinud otsuse muuta oma elu ja edaspidi ainult ausalt elada, kuid harjumust ei olnud. Seda tuligi harjutada. Ja see tuligi läbi ebamugava praktika. Kuid ma sain selle selgeks ja umbes poole aasta pärast hakkas see mulle meeldima, kuna nägin, et tulen sellega toime ja majandan end ära. Täiesti ausalt ja iseseisvalt.
Kuidas see minevik mõjutab hetkel su elu?
Tänapäeval läheb kõik internetti üles ja mis kord seal üleval on, seda naljalt enam maha ei saa. Seega on kõik su pahateod kõigile näha. Aga ma arvan, et kõige raskem on möödas. Nüüdseks on seal üht-teist paremat ka juba, aga kohe peale vabanemist oli raske isegi üürikorterit saada, kuna iga omanik ju guugeldab sind ja näeb su minevikku. Võid ju öelda küll, et need on vanad andmed ja oled nüüd muutunud mees, kuid kes sind usub.
Kuidas on suhted nüüd vanematega/lähedastega?
Suhted on paremad kui iial varem.
Mida sooviksid öelda nendele noortele, kes tarvitavad näiteks kanepit või teisi meelemürke?
Kõige lihtsam on mitte proovida, kuna siis ei oska seda ka igatseda. Kõik ei jää küll ühtviisi sõltuvusse, kuid paraku saad enda loomuse teada alles siis, kui narkot teed ja sageli võib siis juba hilja olla. Ma ei loe noortele kunagi moraali, et „kui sa kanepit proovid, siis oled varsti nõela otsas“, sest see ei pruugi nii minna. Aga see võib nii minna. Mina ei arvanud iialgi, et minust narkomaan saab, ent ometi sai. Ma ei plaaninud seda ja arvasin, et isegi vältisin seda, tarvitades enda meelest teadlikult, kuid see tuli vaikselt, märkamatult. Pole olemas narkomaani, kes oleks hakanud tarvitama, teades, et temast saab narkomaan. Absoluutselt iga narkomaan on alguses olnud kindel, et ta vaid proovib ja teeb seda kontrollitult. Aga vahel läheb lihtsalt väga pekki, ja kahjuks liigagi sageli.
Allikas: Brigitt blogib
